Naabri auto undab öösel, aga politsei ei saa midagi teha?
Mul ei ole midagi selle vastu, et olla mõistev ja aru saada vääramatutest asjaoludest. Imikut ei saa nupust vakka keerata. Epilepisahaige ei saa sinna midagi parata, kui ta minu pea kohal ootamatult vastu põrandat kukub. Kui ülevalt naabril algab tööpäev varakult, siis ei saa keelata teda kell pool viis tõusmast ja ringi kolistamast. Ja ma olen võimeline taluma isegi klaverimängu, kui naabri musikaalne tütar harjutab tõepoolest vajalikke etüüde, ehkki samas sajandat korda klimberdatav "Elisele" tekitab minus juba tahtmise harjavars otsida.
Aga mul ajab harja punaseks, kui kallid naabrid arvavad, et neil on õigus teha suvalisel ajal ka muud lärmi, mida saaks nii vältida kui ka paremini ajastada.
Mürtsukad peod on asjad, mille võib öörahu huvides täiesti vabalt kell 11 ära lõpetada! Remonti ei pea tegema öösel, klaverit mängima ka mitte. Ning selliseid helisid tekitavatele inimestele on täiesti võimalik politsei kutsuda - neil on seaduslik õigus lärmikustid korrale kutsuda, ilma, et keegi peaks sealjuures "Kuslapit tegema". Konkurentsitult kõige õudsem inimtekkeline öine kontsert sai minu osaks aga üsna hiljuti ja selle vastu, nagu ma teada sain, on ka politsei täiesti abitu.
Ärkasin südaööl korduvate rütmiliste põrinate peale. Põrin kõlas umbes nagu mobiiltelefoni vibratsioon, ent oluliselt valjemalt ja intensiivsemalt. Algul kahtlustasingi telefoni, aga selle kontrollimine näitas, et minu aparaat mu unerahu rikkumises süüdi ei ole. Põrin aga jätkus, pidin ennast üles ajama ja käima teises toas teismelise telefoni kontrollimas. Ka see oli vakka. Põrinad, nagu lõpuks selgus, tulid õuest - ja kujutasid endast õuel seisva auto signalisatsiooni.
Meil on väike agulimaja, kolmekorruseline. Seisin mõnda aega akna all, lootes, et omanik kuuleb oma auto hädakarjeid ja jookseb seda vaigistama. Aga ei kedagi. Auto lülitas korrapäraste vaheaegade järel jälle põrina koos tuledega sisse ega mõelnudki vaiki jääda. Laps hakkas voodis nihelema ja kaebama, et ta ei saa magada ning ma helistasin numbril 110. Ütlesin neile autonumbri - operaator lubas auto omanikuga ühendust võtta, ent lisas siis: "Kui me omanikku kätte ei saa, siis ei saa me kahjuks midagi muud teha." Kuidas palun?
Õnnetu auto signalisatsioon oli väikese maja hoovi peal juba nii kaua unnanud, et ma olin veendunud - omanik pole üldse koduski, on kusagile kaugemale peole läinud. Teisiti poleks selline mittereageerimine ju seletatav. Ja kui inimene läheb peole, ei pruugi ta ka telefoni vastu võtta.
Küsisin ka mupo käest üle ja mulle kinnitati veel kord, et nii see kahjuks ongi - kui omanikku kätte ei saada, jääbki auto undama. Seda ei veeta ära, tasulisse parklasse, nagu veetakse need, mis natukenegi vale koha peale seisma jäävad. Ja mitte kedagi ei huvita, et naabrite unerahu saab sellest rikutud.
Mis seal ikka. Valmistusin unetuks ööks, rahustasin last, otsisin raamatu välja - ja siis õnneks siiski tuli naaber ja pani oma auto vaikima. Aga kui ta tõepoolest olekski olnud kusagil kaugemal ära? Politsei ei saa niisuguses olukorras midagi teha.
