Mures lugeja: sugulased saadavad lapsed suveks meile, raha kaasa ei anna
Elame looduskaunis kohas väikse alevi külje all. Meil on oma majakene, ujumiskoht lähedal ja oma aed. Me ei ole küll rikkad, ehkki kõik olemas. Tuleme endaga kenasti toime.
Raskeks läheb aga suvel, kui koolid saavad läbi ja linnasugulased oma lapsed meile saadavad. Lapsed on muidugi armsad, kaks õekest. Neile siin meeldib ja nad on isegi sõpru leidnud. Paraku on aga kahe kõhukese lisandumine meie perele väljaminek, mis eelarvet tasakaalust välja kipub ajama.
Kuidagi piinlik on kõigest sellest rääkida. Muidugi saadetakse üht-teist kaasa, kui nad tulevad, nagu külakostiks. Kui kuu või poolteist on pikk aeg ja tüdrukud tahavad ju ikka korralikult süüa. Tegelikult eks olen harjunud mehele ka ikka korralikult süüa andma ja tüdrukutele ei kõlba ju öelda, et meie sööme liha, aga teile on ette nähtud porgand. Ikka kõigile tuleb teha.
Varem sellega nii suurt muret polnudki, kuid tundub, et toiduained on läinud ikka kallimaks viimasel ajal, sest alles nädalakese on tüdrukutirtsud meil olnud ja rahakotti ähvardab juba auk tekkida. Ma ei taha mõeldagi, mis saab juulikuus.
Mul on nii tugev stress sellest olukorrast ja olen muutunud suisa pahuraks, kuigi ei tahaks. Mees ütleb ka, et ära lase endal mure üle pea kasvada. Mõtlesime ka, et helistame tüdrukute vanematele, et nad toiduraha saadaksid. Lapsekestele nad ikka andsid raha kaasa ja nad ikka ostavad siin üht-teist endale, aga päris nii ei saa ju neid ka jätta, et ostke endale ise süüa, sooja toitu peab ju laps saama.
Tüdrukud ise on väga toreda ja armsad, tulevad ikka aias toimetades appi. Ega neil vanemailgi Tallinnas kerge ole, neil veel väike pojake ja kodulaen ning ka rahaliselt tulevad kuidagi toime. Ehk mõtlesidki nüüd, et suvel on kergem, kui lapsed meil.
Meil mehega lapsed suured, oma elu alustamas. Tüdrukutirtsudest on muidugi rõõmu, aga nüüd ongi selline olukord, et seda raha ei oskagi nagu kellegi käest küsida ja see ajab lausa nutma. Ei tahaks oma suvepuhkust ära rikkuda, kuid vägisi kisub silma märjaks, kui mõtlen, kuidas me järgmised kuud toime tuleme. Väike kontserdiplaan, mis meil mehega oli, läks juba raha pärast nahka.
