Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Murelik ema: lapsed põlevad koolikoormuse tõttu läbi juba enne täiskasvanuks saamist

 (366)
norutaja
Foto on illustratiivneFoto: Annika Haas

Lapse koolipäev on pikem kui täiskasvanu tööpäev. Ja nii see tõesti on. Olen nõus lapsevanemaga, kes kurdab, et lapsega koos peab koolitööd tegema. Tundub, et tõepoolest eeldatakse, et kui laps on koolis, siis terve pere muuga ei tegelegi.

Minu laps käib seitsmendas klassis. Tunnid kestavad kella kaheni, kolmeni ja kõige pikemal päeval neljani. Lisame siia veel kodutööd, mis tuleb iga päev teha, ja suuremad projektid, mis koolitööga kaasnevad. Neid saab teha pikema aja peale, kuid aega võtab see ikka korralikult: referaadid, ettekanded jne.

Paar korda nädalas käib laps trennis, sest ma arvan, et ta lihtsalt peab veidi liikuda saama. Tegelikult tundub seegi liiast, sest laps on koolist väsinud ja tahaks veidi rahus olla.

Minu arvates põlevad meie väikesed inimesed läbi juba enne kui täiskasvanuks saavad. Ja ma ei saa last isegi kuidagi aidata! Ma ei saa talle öelda, et õpi vähem, sest kui koolitöös lüngad sisse jäävad, on asi täiesti lootusetu. Proovige matemaatikas vahepeal mitte õppida ja siis jälle millestki aru saada.

Lapsele pole midagi ette heita. Ta on kohusetundlik. Ta õpib hästi, pea on lahtine, hinded head. Ta on loominguline ja soovib kõige rohkem, et tal oleks kohustustest vaba aega.

Iga laps vajab piisavalt aega, et lihtsalt logeleda. Vastasel juhul saavadki neist masinad, kes rahutult uut käsku ootavad. Nad ei oska puhata, sest neil pole kunagi olnud aega oma mõtteid heietada ega iseseisvalt eluga tutvuda. Neid ei huvitagi lõpuks miski, sest nad on lihtsalt väsinud.

Seotud lood:

Ja siis kuulad kõiki neid soovitusi, mida lapsega peaks tegema. Kuidas ta peaks iga päev õues olema. Millal ta siis õues on? Ausalt öeldes on meie kortermaja juures väike plats liivakastiga. Ma ei tea, mida teismeline seal tegema peaks. Ma pole kunagi teisi lapsi ka õues näinud.

Laps on loobunud isegi nädalavahetuse toredatest üritustest, et saaks vabadel päevadel lihtsalt natuke omaette olla. Ma näen, et ta vajab seda.

Ma ei sunni last tagant, ei oota häid hindeid, püüan toetada. Aga ikkagi on abitu tunne. Õpetajaid pole ka mõtet süüdistada, neilt ju nõutakse samamoodi.

Mulle tundub ka, et tänapäeva laste elu ei saa võrrelda näiteks selle ajaga, kui mina ise laps olin. Lapsi ümbritseb nii palju rohkem infot, et kogu see taust, mis nende elul on, on juba väsitavam. Nad teavad, kui palju on elus võimalusi, samas teavad nad juba ka kohustusi ja neil on rohkem hirme. Elutempo on meeletult kiirenenud.

Võtame kas või kodutööd. Ei ole nii, et õpetaja annab koolis kodutööd ja ongi kõik. E-kooli võib ka peale tunde mingi info ilmuda. Lastelt eeldatakse, et nad on kõigega kursis, igas aines väga pühendunud. Kõik koolid püüavad midagi veel lisaks anda, et ikka kool konkurentsivõimeline oleks. Et saaks edetabelisse. Nõiaring ka kooli jaoks.

Minu arvates peaks õppekavad ümber tegema. Inimlikuks. Rohkem õppimist ei võrdu targema lapsega. Ka lapsevanemad ei saa sellest tihti aru. Jah, on mõned lapsed, kes vajavad tagant tõukamist ja saavutavad palju ja on ka sellega rahul. Kõik ei ole sellised. Mõni laps tahab ka ümbritsevat elu tajuda ja selleks on aega vaja.

Me kasvatame lapsi, justkui annaks hull õppimine neile parema tuleviku. Et siis tuleb õnn. Kas ikka tuleb? Ja kas nad ei peaks lapsena õnnelikud olema? Ma ei usu, et laps enam suudabki täiskasvanuna õnnelik olla, kui ta lapsena seda olnud pole.

Kui koolipäev nii pikk on, ei jää lapsel aega ka oma huvide ja annete arendamiseks. Temast saab lihtsalt keskmine või keskmisest tublim õpilane. Ja ei mingit sära silmades. Ta lihtsalt täidab oma kohustusi.