Mured minu bussijuhi pärast!
Seda, et sõidab vaid tallinnlane, mainitakse moka otsast, või jäetakse targu rääkimata.Vaene turist, kes siis ühel päeval mõnes bussis mupole vahele jääb.
Olgu selle ebaõiglase looga, kuidas on. Pole minu asi arutada.Ja kui arvestada minu isikliku antipaatiat algataja vastu, siis ilmselt pole ma erapooletu.
Sellest, et ma pole ka tallinnlane, said ilmselt enamus samuti aru.
Aga ega ainult pealinnas uued tuuled puhu.Oktoobrist tulid need “piiksuga kaardid” kasutusele ka maakonna bussides.Ja nagu ikka, asi tehakse ära, aga kellegi asi pole see, kas või kuidas see toimib.
Teoreetiliselt peaks see plastikuga piiksutamine olema kordades lihtsam kõigile. Aga vot ei ole. Esiteks pole seda kaarti sugugi võimalik kõikjalt osta. No postkontor ongi maaka ainus võimalus. Olgu, nüüd juba saab seda linnast igast R-kioskist. Aga mitte alati pole see nii olnud. Raha sinna kaardile aga paraku üks keskmine pensionär kanda ei saa ega oskagi. Jah, hoolivad asjapulgad on välja käinud alternatiivi. Maksa bussijuhile sularaha ja tema kannab selle kaardile.
Kõik oleks nagu ok! , samas ometi ei ole. Bussid, millega igal hommikul rohkem rahvast sõidab, jäävad pea iga hommik hiljaks ja mitte vähe. Liin, mille pikkus umbes 40km, hilineb 10-15 minutit. Põhjuseks pole sugugi lollid ja laisad bussijuhid.
Paraku võtab see piiksutamine rohkem aega, kui tavalise kuukaardi näitamine. Seda enam, et see udupeen aparaat peksab alalõpmata segast ja kaart tuleb talle mitu korda hambusse visata. Hoidku jumal aga selle eest, et keegi otsustab sularaha laadida või raha eest pileti lunastada. Aparaat mõtleb ikka hoolega järele, enne kui pileti sulle sülitab.
Ja nii me siis tiksume, iga päev palume jumalat ja jõuluvana, et teeäärsetes peatustes poleks sularahaga reisijaid. Sest tahaks ju, no kasvõi vahel, õigeks ajaks tööle jõuda.
Eks me muidugi hakkame juba vaikselt harjuma, reisijad sõidavad nüüd tund varasema bussiga. Ja juhid oskavad aru saada, millal aparaadist on targem mitte välja teha. Kõik oleks nagu jälle normaalne.
Aga ei ole ju. Sest täna märkasin ma bussis üht kummalist asja. Sõitu alustades kattis juht kassaaparaadi riidega kinni. Ei, nii blond ma ka ei ole, et arvaks, nagu tegi ta seda käreda pakase pärast. Ilmselgelt häiris juhi silmi tabloo. Isegi mind häiris, kuigi see pole ju minule otseselt suunatudki. Jah, masin läheb sõidu ajal öörežiimile, aga see teeb asja isegi hullemaks.Tumedale tabloole jääb sirama mitu värvilist laiku.
Mina mäletan juba lapsepõlvest, et mul ei lubatud kunagi pimedas toas telekat vaadata. Ja seda, et pimedas arvuti ekraani jõllates, väsivad silmad peagi, teame me ka kõik. No mida mõtlesid need süsteemi loojad!? Vaevalt küll bussijuhi silmade peale.
Sellest, kui ohtlik on selline tähelepanu kõrvale juhtija, ma parem ei räägigi.
Aga meil on ju kombeks, et nagu idee tuleb, nii see ellu viiakse. On seda vaja, kellele ikkagi on vaja, no seda mõtlema ei vaevuta. Pisiasjad küll aga ka neist võib tekkida suur pahandus. Hoidku taevas, et lausa õnnetus.
No nii, kui ma juba kirjutama hakkasin, siis mainiks ära ka kõige olulisema. Teate, meid teenindava Mulgi Reiside bussijuhid on ikka ühed imetoredad mehed-naised. Mitte kunagi ei kurjust, tunnevad oma reisijaid, teretavad vastu ja soovivad päevaks parimat. Ja kui sa ikka jooksed, no viimasel hetkel, siis ootavad ära. Tögavad pisut, aga maha ei jäta. Mõni neist oleks nagu vana perekonna tuttav. Nagu Sass, kes mind omal ajal kooligi sõidutas.
Aga näed, aeg lendab, ajad muutuvad. Jaanuaris hakkab meid teenindama teine firma. Ma ei arva, et sealsed bussijuhid halvemad oleks, aga tahaks ju omasid. Seda enam, et kurb on mõelda, et äkki mõni jääb hoopis töötuks.
Loodame siiski parimat.Siirad südamlikud tänud aga teile kõigile, kelle kohta võin öelda: MINU BUSSIJUHT !
