Mu tütar arvab, et ta on lesbi

Me kõik sünnime siia ilma - ühed poisina ja teised tüdrukuna. Tänapäeval on loodud rida võimaluis kuidas, muidugi vanemate huvi korral, juba varakult lapse sugu määratleda. Seetõttu ei saa me enam emale ette heita, et ta soovitud soost last tahtes ja hiljem pettudes, kuidagi arenevat loodet kahjustada võis.

Tütrel (17) on sõbrannasid, keda ta saab täiesti usaldada, ainult üks. Nii väidab vähemasti tema, et kui nad peaksid koos kunagi ühte noormehesse armuma, siis pigem jätavad nad tema, kui üksteise.

Tütar väidab, et ta tahaks olla julgem: kõndida sõbrannaga käest kinni ja teineteist rõõmustades kallistada, aga kohe hakkavat teatud seltskond sellest omi järeldusi tegema.

Julgustasin teda käituma vabalt ja vastavalt emotsioonile, sest ilmselt ei temal ega minul polnud kahtlustki, et sellest embamisest ja käest kinni hoidmisest võiks kasvada midagi enamat, kui tavaline tüdrukute vaheline sõprus.

Mõni aeg tagasi teataski tütar, küll veidi häbelikult: "ema, ma olen vist lesbi, sest ma armastan teda üle kõige."

Alguses oli see ehmatus. Kui ta oleks tulnud ja öelnud ükskõik mida, mida oleks võimalik muuta, parandada, ravida - aga selline teade lõi mind pahviks.

Minu elus on armastus olnud ilus ja ma ei eita, et ka geide seas on selline tunne kindlasti võimas. Kuid nüüd muutus see sõna minu jaoks traagikaks.

Kas ma olen oma armastuse mõiste liiga suureks mõelnud? Kaks noort inimest väidavad end üksteist armastavat. Olenemata soost, kuidas seda tunnet evitakse, ei pea see ju kohe olema armastus! Kas need noored üldse aduvad selle sõna tähendust? Isiklikult mina seda ei usu, sest seda mõistet ei tea paljud täiskasvanudki. 

Armastus ei ole ainult teineteise käest kinni hoidmine, armastusel on mitu vahelduvat värvi. Nenede värvidega tuleb elus edaspidi toime tulla.

Ma ei oska oma last aidata. Olen temaga sellel teemal pikalt vestelnud, kuid tulutult. See polevat tema sõnul haigus, mida saab ravida! Vähemasti nii teatas mulle tütar, kes on suurt toetust leidnud vastavate gruppide liikmetelt.

Isaga on ta saanud sellel teemal rääkida, kuid poolehoidu pole ta ka isalt leidnud. Mu tuttvad ütlevad, et see pole nii suur probleem: "saage ometi üle." Kas sellel ongi vahet: me jagame probleeme suurteks ja väikesteks siis, kui neist üle saame. Aga enne me nende suurust hinnata ei oska. Ja seetõttu ongi meil sellest vahel võimatu rääkida.

Meie tütre elu on olnud kui lill - nii arvame vähemasti meie. Minu jaoks olid eeskujuks minu vanemad. Sellist perekonda, nagu oli meil, tahtsin ka mina saada või isegi paremat. Siiani oleme oma tütart kasvatanud paremuse suunas. Nii palju hellust ja armastust on ta saanud, kui esilapsele seda oli võimalik jagada ja arvan, et seda polnud mitte vähe.

Olen jõudnud arvamusele, et äkki pole ta seda oodatud hellust ja hoolt oma poisssõprade juures  kogenud ja seepärast on teinud oma praegused valikud.

Eeldan, et kui meie tütar millegi või kellegi nimel midagi teeb, peab tal ikka see õige sisetunne olema - rahulolu. Minu ja ilmselt ka tema enda meelest käib tema mingit kõrvalrada pidi, millel ta ennast ise veel hästi ei tunne. Kui ta läheks seda teed sisemise kindlusega, siis oleks see temale kõige õigem ja loomulikum tee.

Ma pole homofoob, kuid loodan südamest, et ka tema praegused mentorid seda mõistaksid ja annaksid tal aega atra seada ja teda endi seltsi liialt innukalt ei ootaks. Ilmselt siis saaksime ka meie isaga sellest kõigest rohkem aru.