Mu abielus sõbranna armus oma kolleegi!

Ta on alati olnud tark ja tubli, ei tee kunagi midagi valesti, mitte kunagi ei eksi oma põhimõtete vastu. Ta on alati olnud musternäidis heast naisest nii kodus, tööl kui ka võõras seltskonnas. Kuni päevani kuni neile asus tööle uus noormees.

Samamoodi nagu oma abikaasa puhul oli esmapilgu järgi kõik normaalne. Noormees tuli ja oli. Midagi erilist ta ei tundnud, mida aga aeg edasi seda enam ta tundis end veidralt tema seltskonnas. Eriti just siis kui nad kahekesi jäid ta rääkis.

Ühel ööl oli ta näinud seda noormees unes. Erootilises unenäos. Ta ei tea kas sealt need tunded võimendust saidki või oli alateadvus see mis talle selgeks soovis teha ta tõelisi tundeid. Alati oli ta olnud väga täpne oma tunnetes, mis on hämmastav kuna minu meelest ei saa südant sundida. Ta teadis alati et hetkeline kirg või kiindumus on mööduv ja selle mööda saatmiseks on vaja vaid aega mitte tegusid.

Ta räägib et ta on kahtlema hakanud oma tunnetes oma abikaasa vastu. Ehk annab sellele tõuke ka teadmine et abikaasa on peale abiellumist muutunud laisaks ja enda poolt eriti midagi ei teegi et kodus oleks hea või teeks ta siis vähemalt peale raha kojutoomise veel midagi, näiteks remonti, tegeleks hobidega mis ei sisaldaks kodu jne. Aga ei. Seega olen ta pärast mures ja ütelda talle et minge lahku, ei ole minu pärusmaa kuna see ei ole minu otsustada. Oma arvamust võin ju kül avaldada aga see ei ole minu ega kellegi teise lõplik otsus mis ta tegema peab, teades veel et noormehe tundeid ta ei tea. Kas ta üldse meeldib talle, kas ta vähemalt vaatab teda nii nagu neiu teda? Kas ta peaks otse küsima? Edasi ei oska mina talle nõu anda aga tõsi on see et seda olukorda kõrvalt näha on kurb. teades kuidas neiu on alati nii korrektne ja selliseid asju ta elus reeglina mitte kunagi ei juhtu.