Ma mingi imelaps - meil lugesid lasteaias paljud, ainult kõige aeglasemad ja saamatumad veerisid veel esimese klassi lõpuski. Olin hiline lugeja - paljud lugesid juba 3-4 aastaselt esimesi lasteraamatuid, mina siis veel ei osanud.

Aga tänapäeva kontekstis pole sellest muidugi midagi, et laps lugeda ei oska, kuigi tekib õigustatud küsimus, et mida seal lasteaias ja eelkoolis siis täpselt tehakse selle lapsega - mujal maailmas lähevad viieaastased kooli ja peetakse täiesti loomulikuks, et nad oskavad ka lugeda (suurt trükikirja, mitte Hemingwayd, muidugi).

Eestis on aga see oskus sarnaselt USA getodele jätkuvalt langemas. Enam ei ole väga imelik isegi see, kui 3-4 aastane mähkmetes ringi jookseb, lusikaga süüa ei oska, tassist juua - meil on ju ökovabakasvatus ja last ei tohi millekski sundida. Las siis jookseb teismeeani mähkmetes ja mängib lille-rohuga. Lapse õpetamist või järjekindlat tööd lapse oskuste kallal nimetatakse kasvatusfašismiks ja jumal teab milleks veel.

Korralikult ei oska enam lugeda isegi mitte ülikooli jõudnud noored inimesed. Ma ei liialda, osalen ülikoolis seminaril, mis toimub inglise keeles ja kus tuleb ka oma jutu vahele lugeda (inglisekeelseid) katkendeid ettenähtud tekstidest - ja noored ei saa hakkama! Veerivad! 18-19 aastased! Väidavad, et lugeda ju oskavad, aga pole harjunud nii pikka teksti korraga lugema ja reavahetused on võõrad. Noh, Twitteri ja Facebooki kommentaaridel on vist tähepiirang ees ja raamatuid lugeda tupsununnukesed pole muidugi viitsinud.

Aga vähemalt vanasti oli see täiesti normaalne, et 5-6 aastane oskas lugeda, selles eas lugeda mitteoskamine oli pigem anomaalia. Viitsiti lastega tegeleda ja lastel oli ka endal huvi lugemise vastu - telekast ei tulnud eriti põnevaid asju, tänapäeva arvutitest ei osanud keegi 1980. aastatel veel undki näha (isegi Bill Gates ütles umbes, et 256kb RAMi on täiesti piisav...), siis tuligi oma aega veeta mängides teiste lastega (mis arendas suhtlemisoskust ja sõnavara) ning lugedes (mis arendas suhtlemisoskust ja sõnavara).

Miks keegi sellise teadmise või märkuse peale peaks vait või hämmingusse jääma - ei tea. 

Esimeses klassis õpitakse tänapäeval peamiselt kirjutamist, matemaatikat, rütmikat, kehalist kasvatust jne. Lihvitakse detaile, mitte ei hakata 6-7 aastat tühja vahtinud lapsele nullist kõike õpetama. Kes kirjutab s tähte valepidi, kelle e-d ja i-d on ühtemoodi. Õpitakse matemaatikat, kirjatehnikat, õigeid võtteid kehalises jne. Tähed peaks tõesti juba nii suurel inimesel selged olema ja nende kokkulugemine teleriekraanilt ka. Shrekis ei ole just kuigi raskekoeline tekst, et nii vana laps aru ei saaks.