Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Mobiiltelefon lapsele — vajalik või mitte?

 (17)
Jaga kogemusi!
Mobiiltelefon lapsele — vajalik või mitte?
Foto: Ester Vaitmaa

Rahva hääle üleskutse avaldada arvamust mobiiltelefoni vajalikkusest esimese klassi lapsele hakkas kommentaariumis kohe kirgi kütma. Et kas tõesti on mobiiltelefon väikesele lapsele nii vajalik ehk väidetav turvalisuse tagaja või osutub see siiski pigem õppetööd segavaks mänguasjaks ja üldse ebavajalikuks.

Minul endal on kodus kasvamas kaks teismelist tütart ning kuigi meie peres ei olnud võimalik neile nende esimesse klassi mineku ajal kuidagi mobiiltelefone soetada, võin ma siiski öelda, et kui see võimalus tookord olemas oleks olnud, oleksin ma seda kindlasti teinud.

Ma ei suuda kuidagi aru saada neist inimestest, kes oma lapse, kes täielikult ju vaid sinu vastutada on, siiski tema heaolu ja turvalisuse tagamist nii väheoluliseks peavad. Ja eriti kummaliseks teeb selle asjaolu veel see, et enamasti see sama täiskasvanud inimene enese puhul küll mobiiltelefoni vajalikkuses kuidagi ei kahtle. Ei tahaks ju uskuda, et lapsevanem oma lapsest vähem hoolib kui enesest?


Seotud lood:

Ma saan muidugi aru, kui telefoni mittevajalikkusest räägib ema, kes on kodune ning laps käib koolis oma kodukvartalis. Kuid kui koolitee osutub pikemaks ja tuleb kasutada ka ühistransporti, siis võiks minu arvates küll lapsel mobiiltelefon olemas olla. Kunagi ei tea ju, mis juhtuda või ette võib tulla ja sel juhul oleks telefon päris suureks abimeheks. Kas või pelgalt teatamiseks, kui laps õigel ajal koju ei jõua ja näiteks natukeseks ajaks sõbra juurde minna tahaks. Täiskasvanuna me ju ei pea üksteist liigsõltuvateks kui teatame näiteks, et jääme kauemaks tööle vms. See on elementaarne viisakus, ma arvan.

Ja ärge unustage, et laps siiski pole ju kõigest väike täiskasvanu, vaid otseses mõttes veel laps. Mõni arenenum kui teine, kuid siiski. Mõelda näiteks, et mis see siis on bussiga kaks peatusevahet kooli ja koju sõita, kuid laps on ju laps mitte täiskasvanu. Tema jaoks on maailm palju tundmatum, hiiglaslikum ja hirmutavam kui meie, täiskasvanute jaoks. Jah, nõustun, et laps peab õppima iseseisvust, kuid seda saab ka teha omades mobiiltelefoni. Laps on ju ometi väärt turvatunnet? Julgen arvata, et turvatundele aitab päris tublisti kaasa võimalus vanematega alati ühendust võtta kui vajadus peaks tekkima.

Võime ju muidugi mõelda ja kuulata teiste jutte, et aastakümneid on lapsed mobiiltelefonita hakkama saanud ja midagi pole juhtunud, aga kui meie oma laps satuks selle vähema protsendi sisse, kellega midagi juhtub, kas siis üldse tuleks enam kahtluse alla see, kas ta vajaks mobiiltelefoni või mitte?

Kuulda kedagi targutamas, et mis hellikud need tänapäeva lapsed küll on, et telefonita hakkama ei saa ja et telefon on neil kindlasti vaid klassikaaslaste ees uhkeldamiseks, siis on see masendav. Ja andke andeks, see viib vägisi ka mõttele, et too inimene pole just eriti empaatiline oskamaks mõelda end lapse asemele või on lihtsalt kade ja kibestunud, kuna tal endal sellised rahalised võimalused puuduvad või puudusid. Mulle meenub mu oma isa, kes sageli asjade ostmisel kibestunult ikka ja jälle loengut pidas, et kui ebavajalikud need asjad ikka on, kuidas vanasti nendeta hakkama saadi ja kui hellikud ikka tänapäeva inimesed on, et nad neid asju vajavad. Nojah, tavaliselt sai tema suu üsna kiiresti suletud, kui küsisin vastu, et miks sa siis auto asemel hobuvankriga ringi ei kaaruta, poe asemel ise omale toitu maha ei noti jms.


Eks kindlasti ole ja on ka varem ajast aega olnud selliseid lapsi, kes oma asjadega teiste laste ees uhkeldavad. Arvan aga, et see on lapsevanema kasvatuse puudujääk kui lapsele on oluline viimase mudeli telefon ja sellega teiste ees eputamine. Pole ju ülejõu käiv töö lapsele selgeks teha, et telefoni esmane funktsioon on siiski helistamine  ning et helistamine pole tasuta lõbu ja seepärast helistatakse vaid olulistel põhjustel.

Mis tundides telefonidega mängimisse puutub, siis ei oska kahjuks kaasa rääkida. Neis paaris koolis, kus minu lapsed käinud on ja käivad nüüd, on kooli kodukorras ka see punkt, et telefonid tuleb tunni ajal välja lülitada või hääletu peale panna ning kotis hoida. Seega arvan, et kui õpetaja end kehtestada oskab ja vanemad ka kodutöö ära teinud on, siis koolis küll mobiilide pärast probleeme olla ei tohiks.

Ja veel tundub minu jaoks tobe väide selle kohta, et miks lapsel mobiili vaja poleks, et väidetavalt langeb just mobiiliomanik narkarite ja muude pättide ohvriks. Küsiks vastu, et miks kergemini? Kas tõesti kujutavad sellised väitjad ette, et varastel on mingid erilised röntgensilmad, mis koolikoti sisu näevad, sest üldiselt kannavad ka lapsed oma telefone kaasas kotis või taskus mitte paelaga kaelas. Vähemasti ma loodan, et vanemad on oma lastega sellest rääkinud.

Eks tegelikult kogu lapse mobiilikasutus olenebki sellest, kui palju lapsevanem on sel teemal last harinud ja õpetanud. Ehk, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. On ju ka täiskasvanute seas mõistlikke ja mittemõistlikke telefonikasutajaid. On neid, kelle jaoks on telefon pelgalt elementaarne tarbeese vajalikeks kõnedeks ning on ka neid, kelle jaoks on see lausa päeva sisustaja.

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et ärgem olgem sel teemal nii enesekesksed, vaid püüdkem mõelda laiemalt. Ehk eelkõige sellele, millise turvatunde annab telefon lapsele ja tegelikult ka teile endale.

Seega, kui sul on võimalus telefon soetada, siis oleks minu meelest küll patt pidada seda mõnesajakroonist kulutust oma lapse jaoks liiast.