MK-Estonia peatoimetaja: ajakirjanik Piret Tali õhutab lubamatult vaenu

Ühe tuttava nõuandel avastasin enda jaoks ajakirja Pulss. Tavaline klantsajakiri, selliseid on sadu. Ilmub kord kahe kuu tagant, värskes numbris (veebruar-märts) on 84 lehekülge moest, ilust, toidust, elustiilist.

See on tasuta ajakiri tiraažiga 10 000 eksemplari. Leheküljel 77 on isegi põhiteemade venekeelne lühikokkuvõte. Ning siin on täielik ootamatus – neljal lehel (lk. 22-25) on terav päevaküsimus sotsiaalsetel teemadel.

Ajakirjanik Piret Tali oma artiklis arutleb teemal „Kellel on Tallinnas hea elada?“. Tervikuna on artikkel päris huvitav, mõnes mõttes isegi tunnetuslik. Kuid see on ainult nii kaua, kuniks artikli autor ei puuduta Tallinnas elavat rahvusvähemust. Näiteks tuleb artiklist välja, et Kopli poole sõites paneb enamik inimesi autot juhtides auto uksed lukku. Ja vaevalt keegi julgeb tunnistada, et käib peesitamas ning vaba aega veetmas Stroomi või Pikakari rannas? Jumal temaga, ütlete teie, selline on selle piirkonna maine! Kuid sellise järelduse põhirõhk on teemal, et eestlasi elab Põhja-Tallinnas vähe.

Edasi arutleb autor kakskeelsuse teemal. Autori sõnul on Eesti lasteaedades palju venelasi ja eesti lapsed kurdavad, et ei saa oma rühmakaaslastega mängida, kuna need räägivad omavahel vene keeles.

Edasi on juba tõsisem teema. Autor hakkab mässama, et panga, poe ja kohviku teenindaja räägib eesti keelt aktsendi ning vigadega. Pealinna eluga võrreldes tundub Piret Talile sõit Pärnusse või Tartusse väljasõiduna - Eestisse. Autor väidab, et inimene töötab Tallinnas, kuid eelistab elada kas Viimsis, Rae vallas või Sakus eelkõige sellepärast, et tahaks ju elada riigikeelses keskkonnas.

Kui Ameerikas elades mainiksime, et neegrid ei ole piisavalt valged ning kasutavad jubedat slängi, siis see oleks suur riigi skandaal. Aga meil Eestis on see tavaline asi, taolist artiklit võib esiplaanile tõmmata ja selle eest isegi mingi preemia anda!

Otseloomulikult võib mitte välja teha sellest, millest arutleb vähetuntud tasuta ajakiri. Selle ajakirja väited on sarnased samasuguse vähetuntud Margret Järve sõnumitega, et Lasnamäe venelased on meie ühiskonnas mõttetud. Aga siin on üks varjund – korraliku mainega väljaanne ei saa endale lubada selliseid äärmuslikke hinnanguid rahvusvähemuste kohta.

Klantsajakirjade emotsionaalsed jutud ütlevad aga meile, mida meist tegelikult mõeldakse ning arvatakse, sest vastutuse piir on sel juhul palju madalam, see on nagu köögis laua taga jaburdamine. Seega kurb lugu tuli välja. Jõle tegu!