Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Mitu talenti lahkus Eestist "Talendid koju" kampaania ajal?

 (21)
6AK20JUL06N09.JPG
Foto on illustratiivneFoto: Ardo Kaljuvee

Tööl käiakse peamiselt ikka raha pärast. Hea loomulikult, kui see on ka meeltmööda ja rahuldustpakkuv. Palga suuruse probleem on Eestis käesoleval hetkel päris tõsine. Kohati on ka ajakirjanduses arutatud, kas peaks inimestel palka tõstma või mitte.

Hiljuti Riigikogus kinnitatud järgmise aasta riigieelarve näeb võrreldes tänavusega ette 4,3-protsendise tulude kasvu. Tööealiste inimeste üha hoogustuv ränne piiri taha tekitab aga tahes tahtmata küsimuse: kust see tulu tuleb?

Me ei näe kusagil arvutusi, kui palju jääb meil riigieelarvesse laekumata makse, mis on otseselt seotud inimeste riigist lahkumisega. Tehes lihtsa arvutuse: oletades, et inimene saab miinimumtasu ehk 320 eurot kuus, siis aastas jääb riigil tulumaksu saamata ligikaudu 420 eurot. Tundub väike ja naeruväärne summa, aga kui võtta arvesse, et lahkujaid on märksa rohkem kui üks ja nad ei tööta tavaliselt miinimumpalga eest, siis on kahju tunduvalt suurem. Kui lähtuda keskmisest töötasust, milleks on 976 eurot kuus, jääb riigil aastas saamata juba ligi 2000 eurot tulumaksu.

Ärme unusta siinkohal ka käibe- ja aktsiisimaksu, mida lahkujad enam siin riigis ei maksa. Numbrite valguses paistab, et riigiisadel on jäänud lihtsalt tähelepanuta, mida toob endaga kaasa massiline tööjõulise rahvastiku lahkumine.

Küsimus on toimetulekus

Tööl käiakase peamiselt ikka raha pärast. Hea, kui see on ka meeltmööda ja rahuldustpakkuv, kuid põhiküsimuseks on saanud praeguseks siiski palga suurus. Arutavad majandusteadlased ja ajakirjanduski, kas peaks inimestel palka tõstma või mitte. Seni, kuni tööandjad ja ametkonnad selle üle vaagivad, peavad inimesed ikkagi maksma makse, toitma peret ning kandma teisigi kulusid.

Seotud lood:

Ellujäämise nimel valivad paljud ettevõtlikumad või nurka aetud inimesed töö välismaal. Piiri taha minek on muutunud massiliseks. Eestimaal ringi käies võib jääda tunne, et pool riiki on tühjaks jooksnud. Et noored lähevad välismaale õppima ja tööle, on tavapärane. Üha sagedamini on aga ka keskealised ja vanemad inimesed valmis kopsakama töötasu nimel kodumaa tolmu jalgelt pühkima.

Kas me saame siin rääkida probleemist või tundub üksnes lihtsurelikule, et probleem on tõsine? Vaadates riigiisasid, siis kõik on justkui korras. Antakse suuri lubadusi viie rikkama riigi hulka jõudmisest. Tänaseks oleme jõudnud paraku vastupidisesse olukorda: kuulumegi esimese viie hulka, kuid kahjuks vaesuse poolest.

Siis aga tuleb rahandusminister ja teatab, et järgmisel aastal ei saa tõsta maksuvaba miinimumi, kuna raha ei ole ja seda ka ei tule. Tõsi, sest mida aeg edasi, seda rohkem lahkujaid ja vähem maksumaksjaid. Vananev ühiskond nõuab aga üha suuremaid kulutusi. Lahkujate probleem võtab jätkuvalt käsi laiutama: seda ei osatagi lahendada.

Mis hoiaks inimesi kodumaal? Seda ilmselt ei suudagi poliitikud välja nuputada, kuni nende enda töötasust jätkub lahedasti nii maksude maksmiseks kui ka elamiseks. Vastupidine olukord paneks ehk nemadki reaalseid lahendusi otsima.

Inimesed pettuvad

Välismaale minek on suur samm nii töölemineja kui terve tema perekonna jaoks. Tuleb teha valik, kas lahkub üksnes töölemineja või minnakse koos ja ühiselt.

Üksikult või perega - suurt rolli mängib otsuse langetamisel koht, kuhu tööle minnakse. Statistiliselt on enim lahkujaid üle lahe, Soome. Lähedal, reisimiseks mugav ja saab tihti kodus käia. Pereelu võib jätkuda ka nii, et osa pereliikmeid jääb Eestisse.

Vaadates lahkuvaid inimesi ei saa öelda, et minnakse üksnes rahateenimise pärast. Minu tutvusringkonnast lahkub üks inimene peagi Soome koos terve perega, müües maha kogu siinse vara. Soovisin teada, miks plaanib ta minna ja ka sillad põletada. Kui ta kõik ära müüb, aga võõras riigis asjad ei laabu, võiks ju ometi säilida koht, kuhu saaks tagasi tulla.

Tuttav ütles lihtsalt, et on sedavõrd pettunud riigis nii sotsiaalse poole kui ka suhtumise poolest, et ta lihtsalt lahkubki koos perega. See inimene oli ise nii töötaja kui tööandja. Kui juba sellised inimesed on kaotanud lootuse ning ei pelga kolida teise riiki, kus neil on vaja koheneda, õppida selgeks keel ja leida töö, siis mida peavad mõtlema teised?

Tekib küsimus, kus on riigiisade silmad? Kas ainult tavalised inimesed saavad aru, et probleem hakkab üle pea kasvama? Tööandja lahkumise järel jäävad töötuks ka tema töötajad. Kui seni sai riik ettevõtja ja töötajate pealt teenida, siis nüüd tuleb hakata hoopis kulutama. Tuleb maksta toetusi, kuni inimene leiab taas tööd.

Raskem on kindlasti neil, kes otsustavad võõrriiki minna ilma pereta, sest mitte alati ei soovi ülejäänud pereliikmed kaasa minna. See ei pea olema sugugi hirm võõra riigi ja kultuuri ees. Paljudel on kohustused ka näiteks oma vanemate ees.

Hea, kui inimene saab veel Soome tööle, siis on võimalik tihedamini kodus käia. Pidev pendeldamine kahe riigi vahel võib alguses tunduda normaalne, kuid pikapeale muutub pidev ratastel olek häirivaks. Tahes tahtmata soovime kõik stabiilsust ja rahu, mida pidev sõitmine kindlasti ei anna. Kust muidu on tekkinud käibefraas pühapäevaõhtuste Soome minevate laevade kohta, et need on orjalaevad.

Kõik perekonnad ei pea vastu

Mullu oli meil kõigil võimalus vaadata televiisorist seriaali "Kalevipojad". Kusjuures oli ette teada, et värvilisele ekraanile jõudnud materjal monteeriti kokku tõestisündinud lugudest. Suur rõõm ja ootus asendus tihti pettumuse ja saamata jäänud rahaga. Küll oli siis hea, kui kodus ootas ikka veel armastav pere. Täpselt nagu päriselus.

Kindlasti on selline pendeldamine viinud paljud pered sinnamaani, kus tekivad juba sellised probleemid, mida ei suudetagi kauguse tõttu enam lahendada.

Siinjuures meenub veel ühe tuttava lugu. Mees, tubli ja korralik, käis Soomes tööl, teenis raha pere jaoks. Ka Eestisse jäänud naine ei istunud käed rüpes, käis samuti tööl ja teenis raha, mis Soomega võrreldes oli küll pigem taskuraha.

Armastav abikaasa käis algusaastetel pidevalt kodus. Tasapisi muutusid koduskäimised aga harvemaks. Suhetes oli justkui kõik korras, kuni ühel koolivaheajal läks poeg isale ootamatult külla ja avastas, et tal on ka väike vend olemas. Pole raske arvata, kuidas see lugu edasi läks. Loomulikult lahutus ja muu sinna juurde kuuluv. Terve küla sai osa kahe inimese musta pesu pesemisest.

Selliseid näiteid pole mitte üks ega kaks, vaid on palju erinevaid saatusi, mis siiski sarnase lõpuga. Siinkohal pole teises riigis uue pere tekkimises süüdi küll riigiisad ega sotsiaalsüsteem, vaid inimene teeb oma valikud ise.

Kuid kirjeldatud nõiaringi käivitas siiski riik. Poliitikute hoolimatus oma rahva käekäigust maksab kätte. Ajale jalgu jääv miinimumpalk võib väga kiiresti tekitada olukorra, kus maksumaksjaid lihtsalt enam ei ole, kuid jääb mulje, et probleemi ulatust lihtsalt ei teadvustata. Kaotajaks pole mitte üksnes riik, vaid ka need inimesed ise. Lahkumine viib perede purunemiseni ja rõõm suuremast töötasust kaob kiiresti.

On teada, et riigi käivitatud projekti "Talendid koju" raames kolis Eestisse tagasi väidetavalt 27 inimest. Kahjuks ei ole meil andmeid, kui palju inimesi sama projekti ajal siit lahkus.