Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Mitmenaisepidamise taastamine aitaks Eesti iivet tõsta

 (164)
petmine
Scanpix

Ettepanek seadustada Eestis polügaamia ehk mitmenaisepidamine võib esmapilgul tunduda nalja või nonsensina. Kuid arvestades eestlaste katastroofihõngulist arvulist vähenemist (me pole enam miljonirahvaski!), on asi naljas rohkem kui kaugel.

Suuri ja fataalsusehõngulisi probleeme ei lahendata pelgalt kosmeetiliste vahenditega. See nõuab radikaalset ja otsustavat tegutsemist. Jutud meie rahva demograafilise olukorra järjest halvemast seisust ei üllata enam kedagi. Aga neile juttudele peavad lõppude-lõpuks järgnema reaalsed sammud. Kui hunt on karjas, siis pole kasu sellest, kui karjane lõputult karjub, et hunt on karjas! Midagi tuleb reaalselt ära teha, et hundist lahti saada. Vastasel juhul murrab hunt lihtsalt karja maha. Selle eest vastutab aga vähemalt sama palju, kui hunt, ka see karjujast karjane, kes midagi reaalselt ära ei teinud.

Mis on siis see reaalne tegevus, mis aitaks iivet tõsta? Ei saa ju kellegi koju sängi juurde minna ja nõuda laste tegemist. Hoopis olulisem on riiklikul tasandil probleemi tunnistamine ja ressursside õige paigutamine. Tuleb luua kõikvõimalikud soodsad tingimused neile, kes otsustavad saada piisavalt lapsi, et iive positiivne oleks. Olgu sellisteks soodustusteks siis näiteks soodsad laenutingimused, soodustused lastele huviringides käimiseks, õppimiseks jms.

Samuti võiks paraneda vanemate võimalused lapsega kodus olla, vajadusel tööl käia jms. Võimalusel andku riik kasvõi tasuta maad paljulapselistele vanematele, mida müüa ei saaks, kuid kuhu saaks riigi abil majapidamise või tootmise rajada. Raha (mida on alati vähe) ei olegi sageli kõige efektiivsem vahend olukorra muutmiseks. Vaja on hoopis head tahet, et teha õigeid otsuseid. Hea tahtega on ennegi "sitast saia tehtud".

Ühesõnaga võimalikult suure hulga laste üleskasvatamine (NB! mitte ainult tegemine!) olgu vanematele ka materiaalselt kasulik, mitte kahjulik tegevus. See ei tee muidugi püstirikkaks, kuid lastega pere ei peaks end tundma kuidagi teistest vaesemana. Nad peaks tunnetama hoopis, et riik hoolib neist eriliselt, igal sammul ja igal võimalikul viisil, sest nemad hoolitsevad riigi tuleviku eest.

Kahjuks me ei näe seda kõike Eesti riigi juures. Prioriteedid on paigast ära. Pärast meid tulgu või veeuputus - see on tänapäeva moto. Uhked mitmerealised kiirteed, toretsevate majad, ilus Lauluväljak, moodne relvastatud armeeke - kõik see ja muu materiaalne on kasutu, kui lõpuks ei ole enam inimest - eestlast - kellele see kõik mõeldud on.

Materiaalne heaolu igal tasandil on hea ja vajalik, kuid see ei tohi olla primaarne. Kahjuks tänapäeva röövkapitalistlikus (kõlab kommunistliku lööklausena, kuid mis selles valet on?) Eestis ei teadvustata veel piisavalt, et riigi rikkuse jätkusuutlikuse tagab üksnes inimene. Piisav kogus inimesi, kes rikkust toodaksid, tehtut hoiaksid ja edasi arendaksid. Eesti kui põhiseaduse järgi siiski rahvusriik, peab veel tagama lisaks eesti kultuuri, keele - ehk eesti rahva - säilumise läbi aegade ja igavesti!

Aga kas see poliitika, mida meie võimuvõitlusega tegelevad erakonnad harrastavad, tagab seda? Kas meie poliitikuid innustab mure rahva ja riigi käekäigu pärast? Kas nad teevad ületunde, et lahendada nende südant vaevavat probleemi eesti rahva käekäigu pärast? Kas nad on teinud "poliitikute ühisfondi", mille rahaga nad aitaksid vaesemaid Eesti peresid? Kas nende ainus tänu on palga asemel hoopis see, kui rahval ja riigil hästi läheb? Kas see kõik on nii või reeglina siiski mitte?

Palju odavam oleks tõesti sisse tuua veel rohkem vähenõudlikke immigrante. Esmapilgul on see tõesti lihtne ja mugav lahendus, kuid valusad tagasilöögid saabuvad aasta(kümnete) pärast. Hoopis teine teema on veel see, mida tähendaks see samm eesti rahva säilimise koha pealt. Eesti on niigi Euroopas koos Lätiga üks suurimaid muulaste protsendiga riike. Kas tõesti immigrandid aitavad meie poliitikutel tagada põhiseadusest tulenevat kohutust säilitada eesti keel, kultuur ja rahvas igavesti? Pigem ikka vastupidi. Kõige rohkem võidavad immigrantidest suurtöösturid, kes nii saavad omale hulgi odavaid lihttöölisi. Neid huvitab aga üksnes kasum, mitte eesti rahva säilimine.

Kui tõesti muul viisil Eesti iivet enam parandada ei osata-taheta, siis tuleks vaadata meie oma ajaloo poole. Liivimaa Kroonika kirjutab, kuidas muinasajal eestlastel oli komme mitu naist võtta. Näiteks käinud saarlased veel 1226. aastal Rootsis kirikuid põletamas, preestreid tapmas ja sakramenti rüvetamas. Kuid veel kirjutatakse, et nõtrade naiste ja neitsitega olevat neil seal alati kombeks kõlvatusi korda saata ja neid endale kahe-, kolme- ja rohkemagi kaupa naiseks võtta.

See on küll kole ja tõenäoliselt sihilikult liialdatud kirjutus eestlaste jõhkrusest, kuid siiski tuleb siitki välja muinaseestlaste komme abielusuhetesse kergelt suhtuda ja mitut naist pidada. Sellele on viiteid teisigi. On ajaloolasi, kes arvavad, et tol ajal kasvatati lapsi ühiselt kogu suguseltsiga ja peamine oli põlvnemine isast. Emasid võis mitu olla, aga ikka oldi vennad-õed (ei rõhutatud poolvendlust).

Tol ajal olid suured majapidamised, surdi noorelt, sageli sünnitamisel, mis oli tol ajal väga eluohtlik tegevus. Sellest annavad tõendit ka rohked tõrjemaagiad ja loitsud sünnitaja kaitseks. Viljakas iga oli väga lühikest aega, sellest võeti maksimum. Mitu naist tagas võimalikult kindla järeltuleva põlve olemasolu. Paljud lapsedki surid noorelt. Poegi anti ka vastastele pantvangi alistumise tagatisena. Selle kõige juures oli mitme naise pidamine täiesti mõistetav.

Mitmenaisepidamine seostub tänapäeval eelkõige islamimaadega. Ka mormoonid on seda harrastanud (harrastavad salaja ehk siiani?). Islamimaades on mitmenaisepidamine siiki pigem rikaste meeste privileeg ja pole enamusele jõukohane. Eestis on aga õnneks sugude võrdsus ja mehel pole kohustust naisi ülal pidada - sellega saavad nad ise suurepäraselt hakkama. Kuna meil on aga naisi meestest rohkem, siis oleks mitmenaisepidamise seadustamine ka nende suhtes õiglane.

Lisaks paraneks loomulikult ka iive. Tekiksid suured ja tugevad pered. Lastel, kel muidu isa ei oleks, oleks see nüüd olemas. Kui mehel ja naistel on soov koos elada ja pere luua, siis ei peaks riik seda keelama. Mida kurja võiks riigile teha see, et mehel on mitu naist? See on rumal, väiklane, mõttetu ja aegunud pseudomoraalne igand. Seda võiks harrastada Hiina ja teised ülerahvastatud riigid, mitte aga hääbuva põlisrahvaga Eesti. Eriti kui arvestada meie muistset traditsiooni, peaks see olema igati aktsepteeritav.

Mitmenaisepidamine pole tegelikult võõras ka tänapäeva Eestist, kuid seda tehakse salaja ja varjatult. Kindlasti on meestel lihtsalt armukesi, kuid on ka tõsisemaid mitmiksuhteid, mis teistsuguse ühiskonna suhtumise korral muudetaks seaduslikeks. Mitmenaisepidamine poleks ühiskonnale koormaks, see hoopis aitaks ühiskonnal end taastoota, mida näiteks omasooiharate puhul ei ole. Neil on vaid lõbu.

Lähiajaloost meenub maadleja Georg Lurichi onu, kel oli kaks talu ühise hooviga, kuid mõlemas oli erinev perenaine. Viimased käisid teineteise käevangus pühapäeval kirikus ega hoolinud vähimatki teiste pilkest ja halvakspanust. Ja miks pidanukski?

PS! Kindlasti küsivad feministid nüüd, et kas naised võiks ka mitut meest pidada? Ei! - oleks lühike vastus. Mitu meest ei pane naist rohkem sünnitama. Pealegi on naisi Eestis rohkem kui mehi ja see oleks igas mõttes rahvastiku juurdekasvu mõttes ebavajalik ja lausa kahjulik samm.