Ma pean ennast täiesti keskealiseks inimeseks, muide, juba mõnda aastat. Paraku pole ma arvutit kunagi peljanud ega kavatsegi pelgama hakata. Vähe sellest - ka minu eakaaslased, keda ma pean samamoodi keskealisteks inimesteks, ei pelga arvutit.

Võib-olla on nende arvutikasutuse ampluaa veidi piiratud - aga kui inimene teeb kontoritööd, siis milleks ta peakski midagi kontoritarkvarast enamat valdama? Või miks peaks raamatupidaja teadma, kuidas arvuti muutmälu võimsama vastu vahetatakse või sellega ise toime tulema? Või miks peaks sekretär tingimata olema võimeline tarkvara installima, kui selleks on olemas IT personal? Aga see ei tähenda, et nad arvutit kardaksid. Oleks rumalalt solvav midagi sellist inimestele öelda. Oma tööga tulevad nad igatahes kõik suurepäraselt toime, eriti, kui arvestada, et tööturule tulid need inimesed siis, kui kõike tehti veel (viimaseid aastaid küll) trükimasina ja paberi abiga ja praeguseks on kontoritöö olemus jõudnud üsna põhjalikult muutuda. Kas teie mäletate, kuidas käis paberimajandus 20 aastat tagasi?

Võib-olla on küsimus terminis "keskiga"? Vanasti loeti 35-aastast juba keskealiseks, mingi definitsiooni järgi peaks keskealine olema inimene, kellel on umbes pool prognoositavast elueast veel ees. Mis see Eesti keskmine eluiga nüüd oligi? 40-50 aastased inimesed on minu meeelest siiski juba keskeas, aga neid ei maksa sugugi veel õppimisvõimelise tööjõu hulgast maha kanda. Eeldada, et kõik keskealised kardavad uusi tehnoloogiaid, on rumal ja lühinägelik.