Mis vahet on laulupeol ja valimistel?
Teist festivali pigem lootusetus ning tihtipeale isegi viha. Siinkohal tekib küsimus, miks kahe festivali puhul, mis on Eesti kui riigi jaoks mitmeski aspektis edu aluseks, valitsevad rahva seas niivõrd vastandlikud tunded.
Lähemal võrdlusel leiab kahe rahvafestivali puhul sama palju sarnasusi kui erinevusi. Mõlema ürituse puhul võtavad sellest osa parimad Eestimaa tütred ja pojad, kes kõik viivad edasi ürituse administratsiooni poolt välja töötatud sõnumit, mille kajastamises meedia eetriminutitega ei koonerda. Lisaks püüavad mõlemad rahvafestivalid meid mõjutada ning oma sõnumiga süstida meisse vahel suurema, vahel väiksema doosi lootust. Sarnasuste rubriigi lõpetuseks: mõlemad üritused vajavad omavalitsuste koole ning lasteaedu, et vastavalt osavõtjaid majutada või osavõtjate poolt täidetud valimissedeleid kokku koguda.
Kuigi, nagu eelpool mainitud, on mõlemad rahvafestivalid suunatud kõigile, siis nende erinevustest paistab silma valimiste põhirõhu asetus Tallinnale, kus tihtipeale tundub, et toimub peamine valimisvõitlus. Laulu- ja tantsupeo puhul pole aga Tallinna-kesksus oluline, sest sellest pääsevad osa võtma lauljad ja tantsijad üle kogu Eesti, kes ületavad kvalifikatsiooninormid.
Vaadates valimisnimekirju, siis on selgelt näha meessugupoole domineerimine valimisnimekirjades, kuid laulukaare alla ning tantsustaadionile on koondunud enamus naissugupoole esindajatest.
Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et laulu- ja tantsupeol väravate taga piletit ostes võid enam-vähem ette kujutada, mida makstud pileti eest saad. See tähendab, et mingisugune ettekujutus ürituse stsenaariumist on olemas, mida ei saa väita valimiste puhul, sest maksumaksja raha eest tohib mõni teha ahhetamapanevaid reklaampidusid, mistõttu ei või iial teada, mida maksudeks makstud raha eest järgmistel valimistel vastu võib saada.
Pärast laulu-ja tantsupeo toimumist pole veel kuulda olnud omavahelisi süüdistusi ürituse korraldajate vahel, mida valimiste lõppedes tavaliselt erinevate leeride poolt võib kuulda. Süüdistuste pildumised ja talumatuse piire ületavad kampaaniameetodid on pannud valimised irduma eetikast ja tavadest, mida aastad pole muutnud laulu- ja tantsupidude põhitsenaariumis. Ikka on repertuaaris "Koit" ja "Tuljak", kuigi sekka lauldakse ja tantsitakse mõni laul või tants ka tänasest päevast.
Lõpetuseks: valimistel saab edukalt osaleda ja sellest rõõmu tunda interneti kaudu, mida laulu- või tantsupeo puhul ei saa, sest selle võlu annab ikka füüsilisiselt muruplatsil istumine ja etenduse nautimine.
Olenemata mõlema ürituse sarnasustest, iseloomustab valimiste kui rahvafestivali algust ja selle kulgu alati inimeste hala, mis enamuses kulmineerub seisukohaks: minu hääl niikuinii midagi ei muuda. Suur osa rahvast ei võta valimisi nende endi peona, mille nad tegelikult ise korraldavad, vaid pigem näevad valimiste mõiste all hoopis midagi mastaapsemat ja salapärast, mis nende elu paremaks ei muuda, pigem muudab seda kehvemaks. Selline suhtumine valimistesse on frustreeriv ja pigem võibki valimisi Eestis iseloomustada eestlasliku jonni nutumüürina, mille najal iga valimisperioodi algusest alates varasemalt kogutud jonn ja pisarad välja valada.
Peame lõpuks aru saama, et nii nagu laulu-ja tantsupidu saab toimuda ainult siis, kui meie ise sellest osa võtame, on sama ka valimistega. Valimised ja sellest osavõtt peaks igaühe jaoks meie hulgast olema kui "Koit" laulupeol – see peab repertuaaris olema ning seda peab oskama kaasa laulda. Mentaliteet, et valimistega peab avaldama oma vingu ja hala, peab kaduma ning see ving ja hala tuleb välja elada kuskil mujal ja teisiti. Valimised on meie kõigi pidu, millest tuleb uhkusega osa võtta, kas pannes täidetud valimissedel valimisurni, või olles ise valitav kandidaat.
Põhjendades valimistest mitte osavõttu klounaadiga, millega seda väitvate sõnutsi tavaliselt valimistel tegeletakse, võib seda võtta kui dekoratsioone laulu-ja tantsupeol, mis on ürituse osa ja annab edasi üldist ürituse sõnumit. Õnneks on valimistel n-ö mittesobiva dekoratsiooni elimineerimisega oluliselt lihtsam kui laulu- ja tantsupeol – kui selle dekoratsiooni väljatöötajad ja esindajad ei meeldi, siis neid lihtsalt ei vali. Aga ühtede rahvafestivalist osavõtjate sobimatuse tõttu ei pea teisi samasse patta liigitama ja enda arvamusest sootuks loobuma.
