Mis teeb minu perearstist maailma parima?
Keegi on pahane, miks seda inimest seal kabinetis nii kaua uuritakse. Oleksin vist ka, aga ma tean, miks ta seal nii kaua on. Me elame väikeses maakohas, kus meie perearst tunneb meid kõiki.
Ta ei saa teha oma tööd pealiskaudselt, tal on kombeks patsient ära kuulata, otsida põhjuseid sügavamalt,kaugemalt. Olen seda omal nahal kogenud ja tegelikult äärmiselt tänulik oma arstile. Ma ei tea meditsiinist suurt midagi, ravimeid ei armasta, tegelikult lihtsalt talun väheseid, seega ei ole mina ütleja, kui hästi meie perearst meid ravib. Ma võin vaid avaldada arvamust, kuidas see ravi mulle mõjub.
Jah, on olnud kordi, mil ravimid teevad asja hullemaks, aga see pole arsti süü, mina olen ju selline pisut talumatu. Ja siis otsib ta mõne teise rohu, lõpuks ikka sobiva. Ei maksa kohe tormata kiruma, et näe, perearst tahtis mind ära tappa. Ta pole selgeltnägija, seega on üsna loomulk, et ka tema võib “eksida”. Pigem võiks ikka mina mäletada, millised rohud mul allergiat tekitavad. Aga ma ei mäleta, seepärast otsib doktor arvutist infot. Kõik see võtab aega ja järgmised haiged aina ootavad.
Tegelikult on küll olnud ka olukordi, mil arst tuleb lihtsalt koju. Ta ei pahanda ega kiru, kuigi enamasti on tal ju kiire. Haigused käivad ikka mööda inimesi ja kui nad tulevad, siis korraga ja kõigil. Nii see meie perearst aina kappab, ühe haige juurest teise manu. Ikkagi leiab ta aega sinuga vestelda, lohutada, leida mõne hea sõna. Anda soovitusi ja seda mitte ainult rohtudega seoses.
Ta teab, et haigused on enamasti kinni peas, vähemalt minu omad. Väsinud ja stressis inimene jääb haigeks lihtsalt selleks, et füüsiline keha puhata saaks. Muidu me ju voodisse ei jääks, käiks ikka tatistena tööl ja läkastaks haigeks kogu kollektiivi.
Pärast sellist sooja ja inimlikku vestlus perearstiga algab paranemine. Just nagu imeväel, kas tõesti vajame me nii väga mõistmist ja lihtsalt kinnitust, et meie hirmud on asjatud? Tõsi, ega minu arsti minuga kerge ole, ma lihtsalt ei taha arste külastada. Olen oma füüsilist keha püüdnud ikka vormis hoida, tänu sellele pole rohkem, kui korra aastas arsti juurde asja.
Soovitused eriarste külastada olen ma ka edasi lükanud enamasti. Ega see ilus ole, tuleb välja, et minu perearst hoolib minust rohkem, kui ma ise. Ometi jääb ta ikka inimlikuks. Kui järgmisel korral teda kohtan, räägib kogu jutu uuesti, teeb koha peal analüüsid ja lihtsalt sunnib mind kaudselt endaga tegelema. Nii olen saanud suurematest probleemidest ikka üle.
Imetlen meie perearsti kannatlikkust. Mul on tuttav, kes meenutab mulle vägagi “Polkovniku leske”. Iga kord, kui ta on meie perearsti külastanud, kannab ta nendevahelise vestluse mulle täpselt ette. Enamasti see eelmisest eriti ei erine. Ja siis ma lihtsalt ei mõista, kuidas meie arst suudab seda jorinat kuulata ja sellesse veel tõsiselt suhtuda. Aga tema suudab, au talle selle eest. Sest tegelikult on ka suureks puhutud murel enamasti väike häda siiski küljes. Ja jälle ta aitab inimest, väike tablett ja suur hoolimine ning inimene jälle jaksab.
Eriline tunnustus läheb aga arstile selle eest, et ta ei räägi kunagi oma patsiente taga. Väikeses külas on see suur asi. Kuidas muidu oleks oma muresid võimalik talle usaldada. Ma tean, et alati ja kõikjal see nii pole, seega on meil oma perearstiga väga vedanud.
Inimene on juba ekslik - nii haige kui ka arst. Ikka juhtub, kõigiga. Aga ma tean, et meil on väga hea arst. Sest paraku on inimlikkus just see, mis on arstiks olemise juures esmavajalik.
