Oma rahva eest seismist häbenetakse. Seda võib näha kas või siis, kui mõni teisest rahvusest kamp üksikut eestlast asub peksma — keegi ei julge vahele minna, keeratakse oma kaasmaalasele selg ja kiirendatakse sammu. Kui me selliselt käitume, pole meil mingit õigust kritiseerida neid rahvaid, kes suudavad ühte hoida, võitlevad oma õiguste eest, ei põe rahvuslikku alaväärsuskompleksi ega lase kellelgi on rahvuslikku uhkust ja väärikust niisama lõbu pärast solvata.

Mõtleme nüüd korraks, mis saanuks siis, kui Lotila oleks kirjutanud mõnes Iisraeli suurlehes regulaarselt juutidest nii, nagu ta kirjutab siin Eestis eestlastest? On enam kui kindel, et sellise jutu peale tõsuseksid kõik juudiorganisatsioonid tagajalgadele, Lotila kuulutataks persona non grataks ja talle esitataks süüdistus rahvastevastase vaenu õhutamises, sallimatuses ja kõige krooniks ka antisemitismis. Ausalt öeldes oleksin ma sellisel juhul juutide poolt. Kui kogu rahvast üldistavalt sopaga üle valatakse, ollakse analüüsivast ja faktidele tuginevast ajakirjandusest ikka väga kaugel.

Alles hiljuti oli juhus, kui mustlaste klannijuht tappis jõhkralt kaks eestlasest eakat naist. Siis kirjutati lehtedes ka selle mustlasperekonna tütardest, kes teatud teenuseid pakkusid. Kui nüüd mõni eestlane oleks sellest tuld võtnud ja Lotila stiilis üldistava laimuartikli mustlastest kirjutanud, kas keegi tõesti usub, et see oleks avaldatud? Kui see ka oleks imeläbi avaldatud, siis ajakirjanduseetika valvepulk Tarmu Tammerk oleks kindlasti närvivapustuse saanud. Aga näe — eestlaste mõnitamine ja üldistavalt sopaga üle kallamine teda ei liiguta - see on OK!

Üritatakse skandaalitsemise ja labasusega tähelepanu saada. Sellised üritajad peakski ainult üritajateks jääma. vähemalt kvaliteetse ajkirjanduse puhul. Sest selline laussõimavate artiklitega tähelepanu otsimine on umbes samasugune käitumishäire, mis paneb ka liputaja liputama — peaasi, et inimesed mind märkaks, et nad räägiksid minust. Selliste suhtes peaks kehtima igal pool nulltolerants.

Peeter Oja tegi õigesti, et eestlastele rahvuslikku eneseväärikust meelde tuletas. Enam pole ajad, kus me peaksime Moskva isandaid vaikides ja vaguralt ära kuulama, pead noogutama ja enda tunded maha salgama. Aeg on saada täisväärtuslikuks rahvaks! Sinna juurde kuulub iseenesestmõistetavalt ka meie pihta tehtava adekvaatse kriitikaga arvestamine. Samuti ei häiri eneseväärikusega rahvast heatahtlik huumor, mis tema pihta käib. Teame et nii eestlased, kui ka meie naabrid räägivad üksteisest naljajutte ja pilavad teineteist. See käib asja juurde. Kuid ükski rahvas ei tohiks sallida endavastast alusetut sõimu, pahatahtlikkust ja nilbust. Selles kõiges pole midagi konstruktiivset!

Jutud, et Lotila lugudega tahetakse “eestlasi äratada,” ei ole veenvad. Miks eestlasi tohib laussõimuga “äratada,” aga näiteks juutide-mustlaste-venelaste sõimuga “äratamine” on sallimatus, diskrimineerimine ja kuritegelik? Pealegi, kultuurne inimene saab asjad ära öelda ka ilma sõimu ja labasusteta. Vaadates Peeter Oja kodanikujulgust nõudnud väljaütlemistele osaks saanud vastukaja rahva hulgast, võib öelda, et enamik eestlastest jagab tema seisukohti.

Samas on imelik, et Oja väljaütlemistes nähakse mingit kodanikujulguse ilmingut: tegu on tegelikult ju tavalise kodaniku loomuliku reaktsiooniga. Kui seda peetakse erakordseks teoks, siis on midagi siin riigis väga viltu. Põlisrahva solvamine ei häiri ametnikke, kuid iga muulaste vastu suunatud põhjendatudki kriitikanool satub nendepoolse taunimise alla. Miks siis muulaste osas ei kehti sõna- ja arvamustevabadus? Me ei ela ju anarhias, demokraatia tähendab seda, et koos vabaduste ja õigustega peab kaasnema ka vastutus.

Kui Eesti Vabariik oleks tõeline eesti rahva riik (mida ta põhiseaduse järgi olema peab), siis oleks Lotila juba ammu saanud süüdistuse “antiestoismis” või kasvõi “antisoomeugrismis.” Kahjuks ei ole meil õiget terminitki selle kohta ja eestlastevastast sõimu ei keelusta miski. Kõik rahvad ei ole siin riigis võrdsed. Kõige kummalisem on see, et põlisrahva vastaseid väljaütlemisi ei panda sageli tähelegi ja neid ei taunita.

Või kas tahame tõesti olla hoopis ise vabatahtlikult jalamatiks, kelle peal igaüks võib karistamatult oma sapiseid jalgu puhastamas käia?