Mis saaks, kui lasteaialastele viina pakkuda?
Selle peale kirtsutas kasvataja nina ja vaatas heitunult laste poole, et kas nood ikka panid tähele sõna "viin". Panid ikka.
Mõned lapsed tõepoolest itsitasid selle jutu peale. Aga minule tegi lausa nalja kasvataja kimbatus. Loomulikult saan ma aru, et lasteaias pole tarvis propageerida alkoholi või tubaka tarvitamist, ropendamist jms. Aga ma ju ei teinudki midagi sellist!
Olen nüüd sellele episoodile korduvalt tagasi mõelnud ja endamisi arutlenud, mida see räägib meie moraalist ja ühiskonnast. Minu arvates mitte midagi head. Kas sõnade "viin", "sigaretid", "narkootikumid", "seks" jne vältimine muudab meie koolieelikud kuidagi paremaks või kaitseb neid halva eest? Vaevalt.
Võime ju need laste eest maha vaikida (kuigi need pahatihti kuuluvad meie igapäevaellu), kuid see ei tee neid olematuks. Telerist näeme pidevalt alkoholi tarbimist, vägivalda, seksi ja palju muudki, mis lapsi võiks kahjustada. Ometi istub enamik lapsi suure osa päevast teleri eest ja vaatab sealt ka palju muud peale lastesaadete.
Linnad on täis plakateid poolpaljaste näitsikutega, kes reklaamivad küll alkoholi, küll kõike muud. Ajalehtedes võtavad alkoholireklaamid enda alla sageli terve lehekülje. Kas peidame need lehed siis laste eest ära? Kas toidupoes suleme viina- või suitsuleti ees laste silmad?
Minu meelest on siin tegemist võltsmoraaliga. Laste eest pole vaja varjata reaalset elu, isegi kui see pole selline, nagu me tahaksime. Pealegi saavad lapsed neid huvitava info nagunii peagi kätte, ainult et hoopis teisest kanalist. Kui täiskasvanud mõnd eluvaldkonda nii kiivalt varjavad, siis järeldavad lapsed peagi, et see on põnev, keelatud ja seda enam väärt avastamist. Ja kui lapsel tekib isiklikke kogemusi selliste valdkondadega, siis ei tule ta neid vanemaga jagama. Võid kindel olla!
Kuidas siis toimida nii, et lastel oleks reaalne pilt elust ja samas kaitsta neid meelemürkide pealetungi eest? Usun, et siin oleks abiks pigem aus vestlus ja arutelu. Selgitus, et olemas on nii piim, viin kui limonaad, aga nad kõik mõjuvad inimesele erinevalt.
Loomulikult on lapsele kõige tähtsam eeskuju. Kui laps näeb, et tema kodus alkoholi, tubakat ega narkootikume ei tarbita, teeb ta järelduse, et tema peres neid ei väärtustata. Samuti nagu mõnes kodus ei sööda liha, valget jahu või piimatooteid. Ja selles pole midagi imelikku ega itsitama ajavat.
Samas tekkis mul jumalavallatu mõte: mis oleks saanud, kui oleksin läinud lasteaeda ja pannud lauale kaks pudelit - viina ja limonaadi? Ontlik kasvataja oleks minestusse langenud või vähemalt juhatajale kaebama läinud. Aga lapsed? Kui öelda lastele, et siin on kaks jooki, mõlemaid võite juua, mida nad oleksid teinud? Loomulikult oleks mõlemad pudelid avatud ja limonaad oleks peagi otsas. Aga usun, et viin jääkski lauale.
Kui oleksin viina klaasi valanud ja lastele pakkunud, siis enamik oleks selle ebameeldiva lõhna peale klaasi tagasi pannud. Mõni julgem oleks ehk ka proovinud, aga kibeda joogi kiiresti välja sülitanud, sest ei usu, et leidub ühtki mudilast, kellele viina maitse meeldiks. Lahja alkoholiga on muidugi teine lugu.
Limonaadipudel (muidugi kaheliitrine) oleks aga tühi. Mudilased enamasti veel lugeda ei oska ja kui oskakski, siis vaevalt viitsiks nad veerida seda lõhna-, säilitus- ja lisaainete rodu, mis sildil imepisikeses kirjas. Vaevalt see kõrgharidusega ontlik kasvatajagi seda loeks ja veel vähem aru saaks, millised mürgid peituvad nende E-de taga ja kuidas need kasvavale organsmile mõjuvad.
Nii tahakski küsida, miks pole sünnis rääkida lastele viinast, aga mürkidest tulvil limonaadist võib muretult rääkida ja keegi ei keela seda ka juua.
