Olgu puuga kuidas on, tema saatus oli juba ammu kabinettides otsustatud. Ent laias plaanis saavutas see äärmiselt radikaalne kaitseaktsioon selle eesmärgi, et rohelus linnas on nüüd rahva seas igati aktuaalne teema. Milline peaks olema linn, mida endas sisaldama? Kuidas peaksid olema organiseeritud nii transport kui ka rohealad? Haabersti ringristmiku küsimus ei ole teema kusagil isolatsioonis, vaid vaidlusi leiab aset igal pool, sealhulgas ka näiteks tänaseni toppama jäänud Reidi tee ehitus.

Kui mõelda liikluse planeerimisele, siis on Tallinnas ummikute ja autode hulk viimase 10-15 aastaga kasvanud. Tipptunni ajal on paljudel tänavatel suhteliselt võimatu liigelda. Ehk siis teisisõnu on Tallinn tänaseks päevaks jõudnud ka n-ö ametlikult suurlinnade sekka, kus ummikud on tavapärased.

Kas soosida autodele üha soodsamate sõidutingimuste loomist? Või soosida niiöelda autondust pärssivaid lahendusi ja alternatiivsete liiklemisviiside eelisarendamist, sh ühistransporti? Siinhulgas mõtlen ka kogu Tallinna lähiümbrust puudutavat transpordisüsteemi, sest terve hulk Tallinnas töötavaid inimesi elab linnast välja. Autodele võidakse luua soodsaid sõidutingimusi linna südamesse jõudmiseks, aga kui nad kõik kesklinna kobarasse kokku jooksevad, on lõpptulemus ikkagi ebameeldiv.

Ühe inimese vaatenurgast võetuna on mugav mõelda, et väga hea oleks autoga igal pool liikuda. Aga pikas plaanis vaadates tundub see tupiktee. Pärast on kõik kohad autosid täis ning inimesed on ummikutes rahutud. Värske õhu puudumisest rääkimata. Linna ei ole võimalik nii lõhki planeerida, et kasvav autode hulk ära mahutada ning säilitada hea elukeskkond. Mulle tundub, et tuleb liikuda teistsuguse kompromissi suunas, ning eelisarendada muid lahendusi, sealhulgas ka rohelust.