Mis peitub riigiülikooli fassaadi taga?
Kuhu on meid viinud ja võib viia haridusministrite minnalaskmine ja rektorite ohjeldamatu edevus? Nii hakkaski ehitise valmimise rõõmu varjutama küsimus – mis see maja meile kõigile maksma läks ja läheb?
Oleme Narva kolledži uue peamaja ehitusloole meedia vahendusel juba aastaid kaasa elanud. Ja nüüd on ta valmis. Ma ei oska öelda, kas ta on ilus või inetu, aga olen endiselt seda meelt, et kolledž oleks võinud areneda oma praeguses asukohas. Seal oli ruumi ja avarust küllaga, seal on staadion ja ühiselamud. Ja paiknevad needki hooned kesklinnast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Pärast kaklust rusikatega üldjuhul ei vehita. Kuid ometi tekkis minus soov veidi vehkida. Naiivselt. Seda enam, et alles eelmisel sügisel sulges Tartu Ülikool oma Türi kolledži. Ülikooli esindajad tõdesid siis, et kolledžil puudus kriitiline hulk inimesi tegevuse jätkamiseks ja ära majandamiseks. Rõhutati, et kolledži õppekava integreerimisega ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna alla saab parandada õppetegevuse kvaliteeti, pakkuda tudengitele paremaid valikuvõimalusi õppetöös ning vähendada dubleerimist ülikooli sees. Et tudengitel tekib võimalus osaleda aktiivselt ka Tartu üliõpilaselus ning kuulata paljude tippteadlaste loenguid, kes muidu Türile ei sattunud.
Tartu Ülikooli Narva kolledž on üks suuremaid regionaalseid kõrgkoole, mis ainsana on keskendunud vene õppekeelega koolide õpetajate ettevalmistamisele. Eitamata kolledži Narvas asumise positiivseid külgi, tekkis ometi küsimus, miks neidki õpetajaid eesti keele keskkonnas ei võiks õpetada. Ehk pakkunuks Tartu neilegi suuremat valikuvabadust ja tippteadlaste loengutes osalemise võimalust? Kuigi kolledž tegutseb aktiivselt juba 1999. aastast, ei ole kuulda olnud, et kvalifitseeritud eestikeelsete õpetajate arv Narvas oluliselt kasvanud oleks.
Selle valguses on küsitav ka Tartu Ülikooli eelmise aasta lõpus võetud 5,4 miljoni eurone laen endise Tartu naistekliiniku remondi ja Narva kolledži uue hoone ehituse rahastamiseks. Teadupärast rahastati Narva kolledzi uue õppehoone ehitamise projekti Euroopa Liidu Sotsiaalfondi regionaalse kutse- ja rakenduskõrghariduse arendamise meetmest. Algselt pidi fondist eraldatama 38 miljonit krooni, millele pidi lisanduma riigi kaasfinantseerimine ligi 10 miljoni krooni ulatuses. Kuna naistekliinikus asus tegutsema ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond, tahaks teada, kas siin on dubleerimine täiesti välistatud? Kuigi meedia andmetel oli Narva kolledži õppehoone ehituse finantseerimisel ülikoolil võimalik kasutada Euroopa Liidu fondide raha mahus kuni 7,3 miljonit eurot, ei tea avalikkus veel hoone lõplikku maksumust.
Algasid ju ehituseelsed tööd Narva börsihoone platsil juba 2004. aasta 28. oktoobril. Kuigi diskussioonid hoone välisilme üle olid alles ees, usuti, et sinna kerkib uus peahoone 2007. aasta sügiseks. Kuna linna ajaloolisel keskusel üldplaneeringut ei olnud, siis tekkisid juba detailplaneeringu kehtestamisel vaidlused hoone välisilme ja fassaadide üle. Narvas kardeti, et börsihoonest neli korda suurem “ajaloolise fassaadiga” nüüdisaegne hoone tähendab arhitektuurilise monstrumi loomist, mis võib moraalselt hävitada vana raekoja. Arutelude käigus leidsid Vana-Narva seltsi ja Narva eesti seltsi esindajad, et nüüdisaegne hoone ei sobigi Narva ajaloolisse kesklinna ning soovisid, et uus hoone kordaks nii mahult kui välimuselt täpselt endist börsihoonet.
2005. aasta juulis valis konkursikomisjon Narva kolledži uue hoone arhitektuurikonkursi võidutööks projekti „Vihm”. Jüri Kuuskemaa avaldas tookord arvamust, et konkursi tulemus on „ligilähedane meenutus”, ei liha ega kala, pealegi ekstravagantse, poolenisti „ärapuhutud” katusega, mis vististi peab meenutama „ajalootorme”, vastandudes Börsihoone kunagisele tasakaalukale hollandlikule barokile.
Pärast pikki arutelusid ja vaidlusi linnaga sai Narva kolledž 2008. aastal ehitusloa. Kuid juba 2010. aasta augustis lõpetasid Nordecon Ehitus AS ja Tartu Ülikool kokkuleppel ehituslepingu Narva kolledži uue õppehoone ehitamiseks. Ehitaja kinnitusel oli põhjuseks keerukas ja mitmeti tõlgendatav projektdokumentatsioon. Tellija sõnul oli projekt ehitajale ilmselt liiga kallis. Alustatud ehituse lõpuleviimiseks pidi Tartu Ülikool korraldama uue hanke, mille tulemusena ehitus venis ja tõenäoliselt ka oluliselt kallines.
Nii raske ja keeruline oli selle maja sünnilugu, aga siin ta nüüd uhkelt vana raekoja ees kõrgub ja laiutab. Mulle meenus hiljuti loetud intervjuu, kus Narva linna peaarhitektki tõdes, et lähiajal tekib esteetilist laadi küsimus veidi nukrast raekojast valminud kolledžihoone kõrval ja nende vahele jäävast tühermaast, kuna raekoja restaureerimiseks pole siiani raha leitud.
Huvitaval kombel käis mõni aeg tagasi uudistest läbi, et Aaviksoo võttis oma ministeeriumisse investeeringute strateegia koordinaatorina tööle Tartu Ülikooli endise haldusjuhi Riho Illaku. Peetakse ju Tartu Ülikooli Tartu linna suurimaks kinnisvaraomanikuks, tohutu eelarvega ehitajaks, kelle rikkuse üle valitses aastaid Illak.
Kahjuks meenus mulle, kuidas Aaviksoo ülikooli rektorina 1998. aasta juulis kirjutas alla korraldusele, millega viis haldusdirektori poja tasuliselt õppekohalt üle riigieelarvest rahastatavale kohale ja septembri alguses avalikkuse survel oma õigusvastase korralduse tühistas. Tol korral haldusjuht küll möönis meedia vahendusel tagantjärgi, et rektori suvine otsus tema poja üleviimise kohta ei olnud korrektne. Kas nüüd hakkab sama mees Aaviksoo selja tagant valitsema haridusministeeriumi rikkuse üle?
Arvata võib, et kõik ulmelised arengud minsteeriumis on teoreetiliselt võimalikud. Ja ma ei imestaks, kui järgmise sammuna pakuks Aaviksoo ministeerium Narva linnale „rahakat“ abikätt ning avaldaks soovi kolida Tartu vanast pangahoonest ümber Narva ajaloolisse raekotta. Või otsustaks kolida sinna oma Tallinna esindusse jäänud riismed, et Reformierakond saaks ajaloolise haridusministeeriumi maja Tallinnas tervikuna enda valdusesse võtta.
See on ka reaalselt võimalik, sest keegi ei küsi ikka veel, kas riigiülikoolide läbipaistmatu ja lokkav kinnisvaraarendus on õigus- ja mõistuspärane? Meie põhiseadus lubab Riigikogul ülikooli autonoomiat piirata, kui piirangud lähtuvad avalikust huvist, kuid seadusandja seda õigust kasutanud ei ole.
Kas pärast peahoone pidulikku avamist jõuab Aaviksoo ise kõrghariduse sisuliste probleemideni ja laseb hinnata, milline on õppekavade kvaliteet ja õppejõudude koormus ning kvalifikatsioon kolledžis? Kas ei anta seal kõrgharidust tõendavat dokumenti liiga nõrkade tulemustega üliõpilastele? Või alustatakse nüüd suure jõu ja raginaga printsess Signe palee ehitust pealinna.
Kes üldse võtab vastutuse selle eest, et Narva kolledž ennast selles uhkes ja võlgu ehitatud majas edaspidi arukalt ja tulemuslikult ära majandaks? Ja kas võikski Aaviksoo ministrina anda objektiivset hinnangut riigieelarvelise ja Euroopa Liidust saadud ressusrsi kasutamisele projektis, mille ta ise kord rektorina algatas?
