Mis liikluskultuurist me räägime, kui õpetajad ise napilt avariisid väldivad?
Kust algab liikluskultuur?
Jalakäija liiklusõpetus algab loomulikult kodust. Lasteaias käiv laps võetakse käe kõrvale ja juhatatakse üle autotee. Nüüd küll rohkem sõidetakse autoga uksest ukseni. Samamoodi õpetavad vanemad last rattaga liikluses toime tulema ja meie tingimustel „ellu jääma.“
Kui saadakse „autoküpseks“, siis kes peab õpetama meile autosõidu tõdesid? Kui on hoolsad vanemad ja neil on tahtmist lapsega tegeleda, siis annavad nemad omalt poolt panuse sellesse, et laps õpiks autoga liiklema ja mõistaks, mis õige, mis vale. Niimoodi ollakse autokooli minnes juba mingil määral ette valmistatud.
Põhiline õpetus peab aga ikkagi tulema sõidukooli teooria- ja sõiduõpetajatelt. Mina, kel on vaid ca 12 aasta pikkune juhistaaž, mäletan, et minu teooriaõpetaja ja sõiduõpetaja nägid kõvasti vaeva õpetamisega. Tehti põhjalikult selgeks, mis on lubatud ja mis mitte. Kui õpilane ei osanud üldse liigelda, siis suurele maanteele teda ei lubatud, vaid harjutati sõitu liiklusele suletud platsil. Enam ma väga selles veendunud ei ole.
Nägin paar päeva tagasi, kuidas õppesõiduauto tunnustega masin, mis 50 km/h alas silmnähtavalt närvitsedes otsis ruumi möödumiseks ja lõpuks bussitaskust kiirendades ja napilt avariid vältides ka eest sõitvast autost mööda sai.
Sõiduõpetaja peab olema oma jüngritele eeskujuks, mitte soosima sellist käitumist. Siin ei toimi kulunud fraas, et „tehke minu sõnade, mitte tegude järgi.“
Suuresti tänu sellistele inimestele kahjuks meie liiklus ongi selline nagu see on. Ei oska selline „õpetaja“ oma hoolealustele anda edasi autoga liiklemise põhiväärtusi, milleks on teiste juhtidega arvestamine ja sujuv liiklus.
