Mis juhtuks, kui maailma valitseksid ainult mehed?

"Aga valitsevadki!" ütles mu sõbratar selle küsimuse peale, "maailm ongi täpselt selline, nagu ta on, sellepärast, et seda valitsevad mehed." Küsimus ise on ajendatud viimase aja sündmustega, kus Jürgen Ligi nimetas Kaja Kallast sisuliselt vaikivaks nukuks. "Tema suu ilusate suurte silmade all on olnud põhiliselt kinni!" oli umbes-täpselt see, mida ta ütles. Eimidagi kummalist ehk, kui võtta Kallast kui naist ja Jürgenit kui meest, ent samal ajal on see lause märgiline, näitamaks, kui vähe mehed tegelikult naisi kuulavad.

Milline on siis meie, meeste juhitud maailm? Või peaks küsima, milline on meie meeste juhitud Eesti. Ehk valitsevad mehed siin enam kui mujal.

Mõtlematud otsused, liigne riskialdisus, järelemõtlematus, lühinägelikkus.... seda rida võiks jätkata ja enamik meist mõistab, et see on tõsi. Ehkki kõik mehed ei teeks selliseid otsuseid, nagu on tehtud, tuleb ilmselt tunnistada, et naised veelgi vähem.

"Kas naised üldse midagi otsustada oskavad?" küsiks nii mõnigi. Siiski ei ole mul vähimatki kahtlust, et väga paljud naised oskavad anda väga head nõu. Just seetõttu, et nad on meestest erinevad ja näevad asjade juures külgi, mida mehed ei märka.

Võibolla tõesti on mehed parimad juhid, ma isegi ei taha sellele väga vastu vaielda. Parem stressitaluvus, väiksem emotsionaalsus, võime nähe detailide asemel tervikpilti ja mõni teinegi meestele omane joon justkui näitaks, et nad on juhiks sündinud.

Siiski on maailm loodud nii, et perekond koosneb mõlemast soost inimesest ja see omakorda annab vajaliku tasakaalu ja soodsa keskkonna, et saaks üles kasvada normaalne laps. Muidugi on suhted perekonnas sageli nirud ja see jätab omad jäljed.

Igal juhul peaks selleks, et ühiskord oleks parem, kuulama kõiki osapooli ja kui arvestada, et naised moodustavad vähemalt poole ühiskonnast (võttes arvesse ka naislapsi ehk tüdrukuid), on nende arvamus otsuste tegemisel äärmiselt oluline. Me ei saa nende häält lihtsalt matta ja neid ignoreerida. Seega peaks Kaja Kallast kuulama seda enam, et ta on üks väheseid naisi üldse poliitikas.

Olgu pealegi, et suurema osa suurematest otsustest teevad mehed, mis saaks kellelgi olla selle vastu, kui tegemist ei ole võimuka naisega. Kuid öelda naispoliitiku kohta, et "Olen märganud ainult tema suuri ilusaid silmi, aga tema juttu ei ole üldse tähele pannud", on liig mis liig!

Keda siis kuulatakse ja miks? Kas ainult tõesti mehi? Sellisel juhul on asjad tõesti halvasti. Ja tõesti halvasti need on. Kui mõelda sellele, et kõrgharidusega ühiskonnaliikmetest moodustavad suurema osa naised, ent otsuseid teevad ja arvamust avaldavad peamiselt mehed, tuleb hirm peale. See muster paistab klappivat ka hämmastava tendentsiga, mis puhul on naiste enesehinnang reeglina meeste enesehinnangust mitu kraadi madalam, ehkki haridusliku kraadi poolest on esimene teisest sageli üle.

"Ega kraad ei näita midagi!" on täiesti tühine argument seejuures. Ega hariduse puuduminegi midagi näita. Mehed on sageli rumalad ja räägivad rumalat juttu ja ehkki seda isegi märgatakse, et julge keegi naljalt kõvasti välja öelda, et mõni naine oleks mehest targem. Selline väljaütlemine oleks täielik tabu. Kui sellele mõelda, on selge, et miski meie ühiskonnas on tugevalt kreenis.

Nii Soomes kui Lätis on olnud naispresident, kuid ausaltöeldes Eestis oleks seda väga raske ette kujutada. Ka naispeaministrit, poliitikas pole naistel sugugi lihtne. Naiste palgalõhe on alavääristava suhtumise kõrval isegi väike probleem.

Kui mõelda sellele, kuidas mehed oma tarku ja ilusaid naisi maha teevad või haruharva tunnustavad, nähtub, on see on vägagi suur probleem. Kusjuures, nagu ka nähtus sellest, et Kaja Kallast tõttasid kaitsma naised teistest erakondadest, ületab see probleem igasugused piirid, olgu tegemist siis erakonna või mis tahes organisatsiooniga.

Oleks liig öelda, et Eestil läheb halvasti, kuna seda valitsevad (naistele kurdid) mehed, kuid võimalik, et selles on ka terake tõtt.