Kalle on käinud esimesed kuus klassi väikses algkoolis, kus tal läks hästi, oli viieline poiss. Seitsmendasse minnes pidi Kalle leidma uue kooli. Pere kolis ja kui kõige ihaldatumasse kooli poiss sisse ei saanud, siis valis ta teise kooli üsna kesklinna lähedal.

Koolivahetus mõjus üsna rängalt. Uued kaasõpilased, uued õpetajad oma uute nõudmistega olid piisav pinge, sellele lisandus nüüd veel tõik, et poiss pidi järsku väga kiiresti iseseisvuma: enam ei teadnud kõik õpetajad teda isiklikult ega huvitunud liigselt tema käekäigust.

Uues koolis oli õpetajate hulgas ka päris tõsiseid frukte, kes tekitasid kohati tunde, et lausa kiusavad õpilasi. Kalle ise siunas päris kõvasti oma endist kooli, kus ta ära hellitati ja kus ta end nii mugavalt tunda sai. Oleks ta vaid alati suures koolis käinud, oleks olnud tal seitsmendas klassis lihtsam. Algkoolis viieline poiss hakkas kooli veidi vältima, mis väljendus apaatsuses, ja oleks peaaegu istuma jäänud, üle noatera piirdus asi suvetööga.

Kerdil ja Katil oli täpselt vastupidi: kõigepealt käisid nad linnakoolides ja pidid pärast vanemate elukohavahetust kooli vahetama. Kert kolis õigupoolest kaks korda. Esimesel korral sattus ta kooli, kus peaaegu üldse õppida ei kannatanud: väikelinna kooli õpilased tegid elu kiusamisega raskeks.

Enne kui ta jõudis sisse elada, kolis pere tagasi suurde linna ja Kert läks tagasi vanasse kooli. Järgmine kord kolides sattus ta aga väga väiksesse kooli, kus tundus linnast tulnuna talumatult igav: ta igatses väga oma vanu sõpru ega suutnud uute koolikaaslastega ühist keelt leida. Kuna kooli oli nii väike, leidis ta aga ühise keele kergesti õpetajatega ning aastaga oli ta sisse elanud ja leidis, et väike kool on igatahes parem kui endine linnakool.

Katil oli maale elama minnes ka kange linnaigatsus: eriti, mis puudutas mahajäänud sõpru. Väike kool ja õpetajate pidev tähelepanu ei lasknud tal endasse tõmbuda ja paari kuu pärast tundis ta end juba mugavamalt.

Loodetavasti läheb Kallel järgmisel aastal juba paremini. Igatahes tema lähedased on toetavad ja julgustavad, mõistes ja selgitades, et olukord vajab lihtsalt harjumist. Põhiline, mis tuleb suures koolis ära õppida, on, et oma emotsioonide, kohustuste ja probleemidega tuleb ise hakkama saada, kuidas vaid oskad, sest kellelgi teisel ei ole ka aega nendega tegelda. Vähemalt saab ta tööd tehes tagasisidena mingi hinde ja võib-olla ka mõne sõna kiitust või laitust. Kui tal õnnestub silma paista, tunneb õpetaja teda edaspidi ka pingutamata teiste hulgast ära.

Need lood ei tõesta tõenäoliselt midagi muud, kui ainult seda, et iga uus olukord on raske ja nõuab harjumist. Muretsema paneb ainult see, et paljude laste jaoks kool "täiega sakib" ja kui väikekoolist tulnud õpilane tajub oma uue kooli õpetajaid kui eriti kiuslikke, siis tema klassivennad kehitavad õlgu, et "tavaline õps".

Võib-olla need näited ilmestavad ka seda, kui erinev on olukord väikese Eestimaa erinevates koolides. Kindlasti ei tahaks, et igal pool oleks ühtmoodi "nõme", samas on arusaadav, et kõikjal ei saa ka olla ideaalne. Kui kaotame väiksed sõbralikud koolid ära, siis peame minu arvates olema kindlad, et tulemus on seda väärt.