Paps on alati minu jaoks olemas olnud. Mäletan, kui vaatasime koos perega mingit jutusaadet, kus naised kurtsid, et mehed ei aita neil väikelaste eest hoolitseda. Ema tegi siis suured silmad ja küsis, et kuidas üldse peaks üksi last vannitama ja paps ütles, et tema ka ei tea, ikka koos tuleb ju neid asju teha. 

Samas on nad mõlemad laste kasvatamist ja majapidamise korrashoidu vabalt võtnud. Ema vanemad on ikka rääkinud, et just minu emast sai see korralagedus alguse. Tegelikult mamps ja paps ei pea vajalikuks kogu aeg kõike läikima lüüa ning pidevalt lastele vitamiinide üledoosi sisse sööta. Olgem ausad, täitsa vabalt võib mõnikord mänguasjade ja ajalehtede vahel teleka ees makarone ning viinereid süüa.

Ma ei mäleta, et paps poleks mind väga palju koolitöödes aidanud, tegelikult polnud mul abi vajagi. Tegin kõik asjad ise ära ja rääkisin koolielu muredest oma sõbrannadega. Üleüldse on paps ennast nendest „naiste asjadest“ eemale hoidnud. Aga kui mõned teised isad käivad spordivõistlusi oma sõpradega vaatamas, siis minu paps võttis hoopis minu kaasa, kuigi ma korv- ja võrkpallist midagi erilist aru ei saanud. Ma mäletan ainult seda, et mulle see meeldis. Tundsin ennast papsi jaoks nii tähtsana.

Ma polnud ainult väike tütreke, vaid ka sõber. Ema käis samal ajal meditasiooniringis või raamatuklubis, nii et spordist sai minu ja papsi asi. Siiamaani on tore minna vanematele külla just siis, kui mõne võistluse ülekanne telekast tuleb. Kuigi tänapäeval on see halb toon, kui mees teleka ees lösutab, siis minu paps on selle täielikult normaalseks nähtuseks teinud. Eks ta ole mullegi õpetanud, et kui hoolitsed korralikult oma kohustuste eest, võid muretult molutada.

Minu nägemus papsist sai ühe tüki juurde siis, kui tema ema suri. Vanaema oli üks tugev naine ja kindlasti papsile suurim eeskuju. Ma ei osanudki seda enne taibata, kui vanaema enam polnud. Ma mäletan, kui paps istus köögilaua ääres ja rääkis matustest. Tal oli nutt kurgus, ta ei püüdnudki seda varjata ja siiamaani on tunda tema hääles kurbust, kui vanaema jutuks tuleb. Ma ei mäleta, et ta oleks oma isast niimoodi rääkinud, vanaema oli ikka see, kes papsist papsi kasvatas.   

Olen papsi nutmas näinud rohkem kui üks kord. Ta ei ole üliemotsionaalne inimene, pigem on ta rahulik ja tasakaalukas, justkui igas olukorras see päris mees. Mida teha, kui paps nutab? Ükskord oli meil mõlemal pisarad silmis ühe üsnagi tõsise elumure pärast, aga siis paps tõusis otsustavalt püsti ja ütles, et tead, aitab nüüd sellest, lähme hoopis jalkat vaatama. Sellest on saanud minu võlurohi. Mitte just jalgpalli vaatamisest, aga nendest mõnusatest sõnadest. Kui ma mõnikord oma üksinduses nutta tihkan ja elu liiga keeruliseks mõtlen, siis tuletan oma papsi sõnu meelde. Paps hoolib.

Papsis on alati olnud positiivset tulevikuvaadet. Tema põhimõte on, et kui midagi teed, siis asjad liiguvad. Ja tõepoolest ei tea ma, et tema elus oleks olnud aega, kui tal midagi teha pole. Tal on alati mingi plaan peas keerlemas ja ta elab kaasa ka minu ideedele, kuigi minu elu käib hoopis teist rada pidi.

Samas on temas ka veidi trotsi ja ta toriseb aeg-ajalt päris tõsiselt mõne ühiskondliku probleemi üle. See muudab ta minu jaoks eriti armsaks. Tema näoilme on nendel hetkedel justkui kaval ja tõsine üheaegselt. Tundub, et tema torisemise taga on tükike irooniat ja nalja ning rahulolu teadmises, et tegelikult on elu päris elatav, kui ise vaeva näha. Kusjuures, paps tundus nooremana mulle pigem tõsise mehena, aga mida rohkem aastaid ta elu näinud on, seda rohkem naerukortse tema näkku ilmub.

Minu paps on parim.