Minu mälestused Jodie Fosteriga

Mis ühendab tavalisi inimesi ja staare - üleilmseid tegijaid ja lemmikuid? Aeg kulgeb meil kõigil ühe kiirusega. Numbrid, mis näitavad vanust, kasvavad meil ühes tempos. Näete, Jodie Foster sai eile viiskümmend, ka temal pole vanuse eest pääsu. Ajakirjandus on põhimõtteliselt selle juubeli "maha maganud" või on tegemist taktitundega? On ju number "50" juba selline, millest pole paslik daami puhul rääkida?

Meediaga distantsi hoidmine on Fosteril hästi välja tulnud, eriti mis puutub tema eraellu - kõmupressi ponnistustest hoolimata ei teata siiani, kes on tema kahe lapse isa(d). Kui sa oled viiskümmend ja sellest nelikümmend aastat oled aktiivselt kinolinal ja selle taga tegev olnud, on sul üüratu kogemus. Sellele lisanduv intelligents, taiplikkus ja ilu - paljudele hirmutav kombinatsioon.

Lapsprostituudi roll filmis "Taksojuht" sai suure tee alguseks. Roll oli "täiskasvanulik", sellele eelnes pikem vestlus psühhiaatriga, tegemaks kindlaks, kas tütarlapse vaimujõud sellele rollile vastu peab. Oli ju Jodie siiani olnud "Disney laps" - osalenud sellistes leebetes filmides. Närv pidas vastu, ja DeNiro võttis teda kui võrdset partnerit. Tulemust saab näha, vaadates seda filmi, millest on pärit legendaarne ja ohtralt ekspluateeritud taksojuhi öeldud fraas "You Talkin' To Me?"?

Kujutage ette fimifestivali: seal on "Taksojuhi" lavastaja Scorsese, peaosatäitja De Niro, teismeline kõrvalosatäitja  Jodie Foster ja prantslased. Ja mis seal toimus? Prantsuskeelne dialoog läbi tõlgi, kelleks polnud keegi muu Jodie. Lisaks: kui sa oled kümne aastaselt pere (ema ja kolm vanemat õde-venda) peamine rahateenija, siis võib sind imelapseks nimetada küll.

Maailmas on kindlasti miljoneid Jodie Fosteri fänne, kes temast rohkem teavad kui mina. Igal ühel on oma lugu, kuidas algas "fännamine". Minul oli lugu järgmine: olin armunud tüdrukusse, kes oli Jodie Fosteriga sarnane nii välimuselt, kui ka olemuselt - ta oli ka väga tark ja kompromissitu. Aeg on vahepeal lennanud, armumine on peidetud "nostalgiaarhiivi",  aga  selle andeka näitleja ja lavastaja tegemistel hoian silma peal siiani.

Fänne on igasuguseid: aastal 1981 tulistas üks hullunud mees president Reaganit, ajendiks peetakse mulje avaldamist Jodie Fosterile. Need olid noorele näitlejatarile psühholoogiliselt rasked ajad.

Olen esitanud ka endale küsimuse: kas mind huvitab Jodie Foster või see ilus mälestus, mis ikka ja jälle teda kinolinal nähes meenub? Vastuse teadmine ei anna midagi, tähtis on vaid positiivne emotsioon. Seda me ju otsime oma eludes.