Minu kohtumine metsas "Kolmanda Eestiga"

Jõulud on lähenemas, ka jõulumeeleolu kohe-kohe kodudesse jõudmas. Õigeid jõule pole aga Eestimaal (ka okupatsiooniaastatel) ilma kuuseta peetud. Otsustasin oma maakodu külge kuuluvast tillukesest metsatukast paar kuuske aegsasti välja valida. Turult ostetud kuusel on okkad vähemalt nädalaga põrandal ja raagudega kaunistatud jõuluehted jõulurõõmu küll ei paku.

Mõeldud - tehtud, suundusin oma kuusetuka poole. Kuulsin mingit krõbinat ja kuidagi imelik hakkas... Vaatasin tagasi - ei midagi. Järsku vuhises miski mu kõrvust mööda ja otse lähedal kõrguva kuuse tüvesse. Vibunool! Vaatasin uuesti selja taha ja mõnekümne meetri kaugusel seisis vaikides vibuga mees. Nii kohtusin ma „Kolmanda Eestiga“.

Tegu oli meie „Esimese Eesti“ ajakirjanike sõnapruuki kasutades „eluheidikuga“. Saades teada, et see väikene kuusetukk on minuga seotud, kutsus vibumees mind üleslöödud telki „külaliseks“. Telk oli hästi loodusesse sobitatud, eemalt ei olnud nähagi. Selles elas mitu meest. Mitu, seda küllakutsuja päris täpselt ei osanud öeldagi, sest „elanikkond“ pidevalt vahelduvat, on aga paar n-ö alalist seal ka siiski elab.

Silmitsesin telki - seina ääres iku pehme mööbli asemel maha laotatud kuuseoksad ja nende peale visatud ehtsad tekid. Magamistuba missugune! Telgi ees oli lõkkease, milles tukid suitsesid, suur aopinu samas kõrval.

Küllakutsuja pakkus mulle „kärakat“. Olevat ehtne piiritus, endine kiirabiarst kusagilt hankivat seda kraami. Arst olevat praegu töökomandeeringus, nimelt müüvat mett Tallinna turul. Felix, nii olevat endise arsti nimi, elavat tsüklilist elu. Praegu olevat tal kainuse tsükkel ehk rahateenimise periood. Kui see möödub, tuleb ta tagasi omade juurde toidukraami ja loomulikult sinna juurde kuuluva „söögi alusega“.

Mõneti elavad nad esimeste Eestimaa asukate elu, küttides metsloomi, et elu sees hoida. Võõrustaja ei varja pattu, et ega hulkuvatest koertest ja kassidestki ära ei öelda. Elu sunnib...

Korraga hakkas mul kõhe, üks veider tunne vaheldus teisega. Silme eest käisid läbi mineviku pildid - Balti kett, noori täis laululava, lahkuvad Vene tankid ja korraga ääretu vaikus, eemalt kostmas mere lainete loksumist ja augustitormist püsti jäänud puude latvade õhkõrna mühinat.

Vaatasin mu ees seisvat kühmu vajunud hallipäist vaikivat meest ja südamesse kogunenud saabuvate jõulude rõõm asendus ääretu kurbusega.

Riigikogu liikmed, teie poliitilises võitluses kalestunud hinged ja südamed võiks korrakski leebuda. Tuletage jõulude ajal kas või korraks meelde ka „Kolmandat Eestit“. Häid saabuvaid jõule kõigile!