Millal löppeb Eesti “okupatsioon” Saaremaal?
On hea, kui kohalikele lastele õpetatakse juba koolis kodukoha kombeid ja keelt (murret). Kahjuks on paiku, kus kohapealne eripära kipub tasapisi kaduma. Peamiseks süüdlaseks on siin kogu Eesti kultuuri- ja regionaalpoliitika Tallinna poole kaldu olek.
Selge see, et riigi keskus "sulatusahjuna" tõmbab inimesi ääremaadelt endasse ja nende omapära kaotab. Kuid kohaliku omapära kadumisel pole süüst puhtad ka kohalikud juhid, kes oma kodukandi omakultuurile piisavalt tähelepanu ei pööra. Üheks selliseks kandiks on kahjuks ka Saaremaa. Kui nii edasi, siis tekib tõesti juba küsimus, et ehk oleks Saaremaal iseseisvana suurem šanss oma eripära säilitada...
Saaremaa ja saarlased olid juba muinasajal iseseisvad ja sõltumatud. Nad ei allunud kellegile. Samas suhtlesid nad elavalt naaberrahvastega, nii kaubitsejatena kui ka relv käes - olenevalt olukorrast. Nii omandati laialdane silmaring, millest mandri-eestlane oma metsade vahel võis vaid und näha.
Siis pole ka imestada, et Saaremaa oli muinasaja lõpul Eesti tihedamalt asustatud ja enim arenenud piirkond. Õieti ei olnudki muistsetel saarlastel Eesti ja eestlastega suurt pistmist. Kogu Lääne-Eestile vaatasid saarlased kui oma asumaale, kus ilma nende teadmata ei juhtunud midagi. Näiteks Henriku Liivimaa Kroonikas on märgitud, et saarlased tegid Läänemaale karistusaktsiooni, kui läänlased võtsid ristiusu vastu.
Muistsetes Skandinaavia saagades mainitakse palju saarlastega seotud sündmusi. Näiteks Rootsi kuningas Ingvar suri oma röövretkel Saaremaal. Hilisem Norra kuningas Olaf Tyggvardson sattus merel Saaremaa piraatide kätte, kes ta koos emaga vangistasid. Hiljem osteti ta suure hulga hõbeda eest vabaks. Ka Rootsi kunagise suurema linna Sigtuna hävitasid kõige tõenäolisemalt saarlased.
Kirjalikele allikatele on viimasel ajal heaks täienduseks Salme küla juurest leitud muinaslaevad. See vaid kinnitab elava mereliiklusega Saaremaa kirevat ajalugu. Nad olid "Läänemere isandad" nagu kajastab seda aega ka August Mälgu tuntud ajalooteemaline ilukirjanduslik teos.
Juba muinasajal ajasid saarlased iseseisvat diplomaatiat. Visby linnaga oli neil lepingulised sidemed. Muistse Vabadussõja ajal saadeti saadikuid isegi Novgorodini välja. Selles sõjas sõditi koos eestlastega, kuid eeskätt oma huve silmas pidades. Nii suudeti oma saart ka kõige kauem iseseisvana hoida. Kuid ülekaaluikale vastasele, kes oli okupeerinud juba mandri-Eesti ja Läti, ei suudetud mõistagi kaua vastu seista ja tuli alistuda.
Sellegipoolest säilitasid Saaremaa vanemad suuresti oma endise võimu, võõrastele tuli vaid maksusid maksta ja end ristida lasta. Saksa valitsejaid palusid neilt isegi sõjalist abi. See suhteline iseseisvus lõppes Jüriöö ülestõusuga, mil tehti viimane katse iseseisvuse taastamiseks. Algas sünge orjaelu.
Keegi vast ei vaidle sellele vastu, et Ristisõda eestlaste-saarlaste vastu oli vägivalla akt, millele pole mingit õigustust. Samamoodi olid ka siia saabunud vallutajate otsused ebaseaduslikud. Ka haldusüksusi puudutavad muudatused tehti vägivaldselt, põlisasukatelt luba küsimata. Nii sattus ka Saaremaa Liivi- ja Eestimaa osaks. Kuid miks see peaks nii olema? Kui vadjalased, kelle keel on eesti keelele sarnasem kui võro keel, on omaette rahvas, siis miks ei võiks seda olla ka saarlased?
See, et saare keel ehk murrak on hääbumas, on kõige ilmekam Eesti okupatsiooni tulemus. Suruti ju kogu vallutatud ja liidetud Eestile lõpuks peale Põhja-Eesti keel. Nüüd on see murded praktiliselt hävitanud.
Kummaline on Saaremaa kohalike ajalehtede hoiak oma murde suhtes. Kui vaadata Kihnu, Setu või Võro kohalikke lehti, siis näeme, et seal austatakse enda omapära ja ei häbeneta kasutada kohalikku murrakut. Selle üle ollakse isegu uhked. Kuid mida me näeme Saaremaal? Ei julgeta kasutada isegi ö-tähte. Kõik on puha ametlikus eesti keeles. Huvitav kellele neid lehti siis tehakse? Kas mandri-eestlastele või saarlastele?
Oma rahvale võiks siiski tutvustada oma murrakut (mis hävib eesti keele survel üha kiiremini!). Vähemalt õ-tähest võiks küll loobuda ja Saaremaa kohalikes lehtedes üle minna ainult ö-tähele. Keda me selle ametliku eesti keele ees kummardamisega petame? Saarlane ei loe niikuinii ju õ-tähte välja. Miks seda siis kasutada? Omapära on pigem plussiks, midagi erilist ja huvitavat. Miks sellest loobuda ja sulanduda halli massi?
Eelnev jutt ei kutsu muidugi üles moodustama mingit IRA taolist Saarema Vabastusarmeed ja relv käes Saaremaa iseseisvuse eest sõdima hakkama. Kaugel sellest. Pigem tuleks vabaneda "okupatsioonist" oma peas ja taastada uhkus oma eripära pärast. Samuti tuleks kohalikel poliitikutel jõulisemalt seista oma huvide eest ja neid kaitsta. Omapära on see, mis teeb meid huvitavaks ja annab ka juured.
Kuid samas, miks mitte ei võiks Saaremaa olla ka täiesti iseseisev saareriik? Või koguni kuningriik!? Seda eksootilisem ja huvitavam ta turistidele oleks. Praegune staatus igavese ääremaana Eesti alluvuses on kohati täiesti perspektiivitu. Järjest rohkem inimesi lahkub siit. Paljud jäädavalt. Järjest raskem on säilitada omapära. Ääremaa on ju ääremaa ja selleks on ta ka igaveseks määratud jääma...
