Kas asi on selles, et hetkel on pühade aeg ja pigem muretsevad inimesed selle üle, millist kinki sugulastele valida, kui oma  riigi käekäigu pärast? Vaevalt küll! Enamasti koguneb meelevaldustele Eestis kümmekond tulihingelisemat plakatitega kodanikku. Peale mõnetunnist rahumeelset protestmimist ja intervjuude andmist uudistama tulnud ajakirjanikele, naasetakse jälle oma igapäevaste asjatoimetuste juurde.

Reeglina ei suudeta oma väljaastumistega ka protsessidele vajalikul määral mõju avaldada. Rahva pahameele põhjustajad apelleerivad hiljem sellele, et tegemist oli käputäie inimeste arvamusega ja see ei peegelda veel kogu rahva hoiakut. Seega ei ole nad ka kohustatud omi otsuseid ümber vaatama. Kuid kui suur peaks olema rahvahulk, et midagi liikuma hakkaks?

Irooniliselt oli viimane rahvarohkeim meeleavaldus organiseeritud just Keskerakonna poolt. Kohal oli ligi tuhatkond inimest. Hiljem küll selgus, et osa rahvamassist koosnes linnavalitsuse enda ja tema allasutuste töötajatest. Aga ka see meeleavaldus vajus laiali enne kui reaalselt mingit mõju jõudis avaldada.

Kuid miks on eestlane niivõrd loid oma õigusi riigi asjades kaasa rääkides kasutama? Osad arvavad, et tegemist on veel meist lahtumata Nõukogude reeglitega, mis laitsid maha igasuguse kriitika kehtiva korra vastu. Eestlane pigem avaldas muret ühiskonnaasjade vastu köögilaua taga, kui läks ja ütles oma arvamuse kõvahäälselt välja. Teiste arvates on tegemist lihtsalt meie põhjamaise külmusega.

Või on hoopis tegemist jõustruktuuride hea lobitööga? Suured meeleavaldused on pahatihti üsna ettearvamatud asjad ja võivad korrakaitsjatele üsna suurt peavalu valmistada. Tihti on ka väiksema ohugi korral, et kokku tuleb rohkem kui kümme inimest, kuulda ametnike keelitusi mitte kohale tulla. See oli ka üks põhjustest, miks pidid eestlased ühel ajaloolisel aprillikuu päeval kodus telekast vaatama, kuidas võõrkeelsed protestijad nende linna puruks peksavad. Kas tänavale tulek oleks lõppenud konfliktidega rahvuste vahel nagu hoiatasid Politsei esindajad või oleks olukord lõppenud sama rahumeelselt kui Interrinde protesti nurjamine Toompeal — seda ei saa me kunagi teada.

Keskerakonna juht on öelnud, et üks põhjustest, mis annaks talle tõuke tagasiastumiseks, oleks linnaelanike endi soov. Kuid kuidas näiteks mina, elupõlise Tallinna elanikuna talle seda soovi avaldada saaksin? Kui annaksin allkirja mõnele selleks otstarbeks loodud pöördumisele, devalveerib ta selle suure tõenäosusega temale omase lausega “tegemist on IRL’i ja Reformierakonna valijate arvamusega.”

Kas tõesti peaksime pealt vaatama, kuidas Eesti oma Berlusconi suudab vastutust vältida isegi siis, kui ta on kõige haledamal moel vahele kukkunud? Või oleks viimaks aeg oma põhjamaine loidus maha raputada, sõbrad ja naabrid kaasa võtta ning oma hääl kuuldavaks teha? Seda muidugi pärast verivorstide söömist ja kinkide jagamist. Ei saa ju loobuda ka teisest rahvuslikust isikupärast — pikaldasest reageerimisest.