Väikese rahva ja miniarmeega riigi valitsus on määratud töötama välissurve tingimustes. Kas sellega, et endiselt juhitakse meid kõrgelt ja kaugelt, ei osata ikka veel arvestada? Ehk peaksime lähtuma võimalusest, et ka meie meedia teeb välismõjudele alluvat propagandat? Propaganda produkt on infomaan, kes peab ise lehest lugema, kas tema elu on suurepärane või ei kõlba kuhugi.

Praegu loetakse lehest, et elu ei kõlba kuhugi. Tore on ju uskuda ja loota, et uue valitsuse keedetud supp on klimbisem. Selle kohta lisab Kaupo Vipp: “Aga puht materialistlikke väärtushinnanguid omava massi käitumine on tõesti väga lihtsalt etteaimatav ja suunatav ning ühiskonna ohjamissüsteemid seega pisimate detailideni lihvitud.” (Õpetajateleht 8. aprill 2004). Lihvimise eesmärk on tingimusteta allumine (sallivus) ja tagajärjeks massikommunikatsiooni kaudu manipuleeritav marionettide poliitiline teater.

Üle aasta on selles teatris mängitud igapäevast burleski väikesest armsast sotsiaaldemokraatlikust Punamütsikesest ning vanaemasid õgima harjunud hundist kelle ülemine osa koosneb Reformierakonnast ja alumine IRL-ist. See teatralne poropaganda on võhikuid nii paelunud, et ka Semper ja Ojasoo ei suutnud väärikust säilitada ning sekkusid oma näputööga.

Üldse on väga mõtlemapanev, et Silver Meikari kaebeloo esimestest tundidest on ajakirjandus tümitanud Reformierakonda nii kategoorilise enesestmõistetavusega nagu oleks kohus juba tuvastanud, et võeti vastu eestivaenulike agentide raha ja kahjustati selle eest meie rahvuslikke huve.

Kas valitsusparteid on olnud liiga optimistlikud? Äkki on käivitunud stsenaarium, mille järgi rahvuslik ja üsnagi konservatiivne poliitika võib selle maailma vägevatele vastumeelne olla? Kas sellisest valitsusest tahetakse lahti saada ning kosmopoliidid, moraalirelativistid ja multikulturistid (sotsid ja tsentristid) võimule sokutada? Sest nii Reformierakond kui ka IRL on n-ö kodumaine toodang; kohalike ettevõtlike ja rahvuslikult meelestatud eestlaste aktiivsuse vili.

Seevastu SDE-d võib võrrelda läänest imporditud ja rohkete säilitusainetega ning vikerkaarevärvilises klantspakendis odava produktiga. Keskerakond on jälle Venemaa võimupartei koostööpartner ja sellega peaks olema kõik öeldud. On ju läänes meie kallal ammu tänitatud Eesti “tagurlike” hoiakute pärast perepoliitikas ja idal on meile ka palju etteheiteid varuks. On üks argument, mis eelöeldut kinnitab: SDE on juba kaua olnud meedia pailaps. Aga nad pole ju millegagi silma paistnud. Ja hiljuti avaldati Eesti Ekspressis lugu SDE-d rikkalikult rahastanud Ossinovskite perekonnast. Erand (kirjutis oli tõesti mõneti paljastav) kinnitab reeglit.

Sulev Vedleri loost kumab olukord kus pole täielikult välistatud, et ka ausalt vormistatud annetus (üle 50 000 euro) võib meie riigile kujuneda ohtlikuks. Samas ei pruugi adressaadita summa sisaldada mingit riski. Võimalik seegi, et kui Ossinovskid oleksid rahastanud mõnda valitsuserakonda, oleks meie inforuum lausa lõhkenud valitsust materdavast kaikakriitikast. Sotside puhul aga valitseb selle loo järel sügav pühapäevarahu…

Miks kõikide erakondade rahastamise valutavat pimesoolt otsitakse ainult “oravate” sisikonnast? Siit võib järeldada, et kui sotsid tulevad võimule, lõpeb valitsusevastane kriitika nagu lõigatult ja me võime kuulda ja lugeda, kui hea meil on elada. Ja paljudel hakkab ka kohe palju parem. Nii lihtsalt see käib.