Mõistan, et IRLi ja Reformierakonna liikmed on seoses Kalamaja parkimisega aktiviseerunud, kuna nad haistsid, et vastandudes linnavõimu ja mitte-autoomanikest elanikega on neil võimalus Kalamaja rahva arvelt poliitilist kasu lõigata. Nüüd on nende sekka astunud ka Toompea võimuliidu mitteametlik koalitsioonipartner Eestimaa Rohelised.

Muide, paljud neist aktivistidest ei ole üldse Kalamaja elanikud, nagu ka eelpool mainitud kirjutise autor Siplane, kes on tegelikult hoopis Pärnumaa poiss. Kalamaja sõnaõigusega elanikuks saadakse reaalselt alles siis, kui end sinna elanikuks registreeritakse.

Siinkohal hakkab silma veel üks huvitav tendents. Nimelt, olles valitsuses hakkasid sotsid minetama oma sotsiaaldemokraatlikku nägu, sest neist oli kujunemas Reformierakonna filiaal. Rohelised on minemas sama teed. Vahe on selles, et kui sotsiaaldemokraadid sisemuses teadsid, kes nad on, siis rohelised ei ole sellest siiamaani aru saanud. Kalamaja autostumise eest võitlejate sekka astudes, teenides sellega arusaadavalt poliitilisi punkte oma mitteametlike koalitsioonipartnerite silmis, näitasid rohelised, et on valmis end ja oma maailmavaadet iga kell maha müüma. Neil oli võimalus, viidates oma tõekspidamistele ja väärtushinnangutele, seekord parempoolsete mängu seekord mitte kaasa teha.

Järgides ülejäänud maailma roheliste traditsioone, peaksid nad mööda kesklinna plakatitega ringi käima ja usinalt allkirju koguma selleks, et muuta linnasüda üldse autovabaks ja seega keskkonnasõbralikumaks, nagu see on paljudes Euroopa linnades. Toon näiteks Hollandis Groeningeni või siis Rootsis Stockholmi ja Austrias Viini, kus autod ei ole kesklinna üldse oodatudki. Londoni kesklinna sõites tuleb maksta ca 200 krooni ummikumaksu. Seega, üldine suund maailma linnades on autovastasuse, mitte autosõbralikkuse poole.

Linnavalitsus peab olema linnakodanike teenistuses ja võib olla ka kompromissi vahendaja, millest kirjutab ka abilinnapea Taavi Aas oma blogis: „Tallinna Linnavalitsus võitleb kõikide tallinlaste huvide eest, sealhulgas jalakäijate ja tavaliiklejate õiguste eest. Antud kohas olukorda analüüsides on avalik võim, mis ongi selleks ellu kutsutud, et leida tasakaal erinevate osapoolte vahel, jõudnud järeldusele, et lahendades Kalamaja transpordiprobleeme ainult autoomaniku seisukohast, jäävad jalakäijad ja ratturid automaatselt kaotajateks. Sellist hinda ei saa me lubada, mistõttu oleme välja töötanud kava autode arvu piiramiseks ehk tasulise parkimise.“

Rääkides korraldatud kohtumistest, siis ei ole siiamaani selge, kas nendest võtsid osa tõelised Kalamaja elanikud või lihtsalt kohale meelitatud inimesed. Ka selle küsitluse, mis Kalamajas läbi viidi, usaldusväärsus on hetkel kahtluse all, sest linnavalitsusele ei ole küsitluse korraldajad ikka veel suutnud esitada andmeid, mis tõestaksid, et tõepoolest küsitleti Kalamaja elanikke. Teame aga seda, et igast küsitlusest ja kogunemisest kumab läbi IRL ja Reformierakonna vari.

On kurb vaadata, kuidas möödasõitvad autod pritsivad sogast vett Kalamaja miljööväärtuslikele majadele. Kolmandat põlve tallinlasena hindan väga Kalamaja miljööd. Vesi ei pritsi ajalooliste hoonete seintele mitte vaid sellepärast, et tänavates on augud, nagu neid võib leida kõikides Eestimaa linnades, vaid rohkem ikka seetõttu, et autode arv on viimastel aastatel pealinnas plahvatuslikult kasvanud. Teadagi ei paranda autosid täis tänavad Kalamaja miljööd mitte mingil määral. Pigem vastupidi.

Linnavalitsuse motivatsioon ei ole kuidagi parkimisrahadega seotud, sest parkimistulu sealt oleks linna parkimisest saadava kogutuluga võrreldes marginaalne. Tasu parkimise eest paneb mõtlema aga selle autoomaniku, kes Kalamajas võib-olla nii väga parkima ei peakski.

Kalamaja parkimise puhul ei ole küsimus selles, et kellel on võim ja kellel on õigus. Vaja on leida see kriitiline ühisosa. Fakt on ka see, et Tallinna linnavalitsus on oma elanike jaoks kordades rohkem kui seda on kodanikud Toompea võimukoalitsiooni jaoks, mille justkui nähtamatu liikmena figureerib ka Erakond Eestimaa Rohelised.