Miks rahvas ei taha valima minna?

Rahvas on pettunud ja ei tea, keda valida. Rahvast ärritavad valimiskampaaniad, mis on ülesehitatud teise erakonna solvamiseks. Unustatakse ära põhjus, miks valimised üleüldse toimuvad: et valida parim esindus, ajamaks eesti inimestele sobivaimat poliitikat.

Kui aga kampaanias solvatakse teisi erakondi, võrreldakse end nendega ja keskendutakse ühele ja samale küsimusele, millega rahva häält endale võita, tundub, et muid poliitilisi küsimusi Eestis ei olegi.

Keda peaksime siis valima? Mitu erakonda on keskendunud palga ja palgaga seosnevate maksude küsimusele. Kas muid küsimusi Eestis polegi? Kuidas jääb idanaabri piiriküsimusega? Kuidas jääb haigekassaga? Kuidas jääb pikema tuleviku jaoks välispoliitiliste suundade kujunemisega? Kuidas jääb kõrgharidusega? Kuidas jääb keskkonnaga? Põletavaks on kujunenud põlevkivi kasutamise teema, kampaaniates pole selle kohta aga sõnagi.

Või immigratsioonipoliitika. Suured erakonnad vaid vaikivad. Kas demokraatia tähendabki teistelt erakondadelt kampaaniaideede varastamist ja nende mugandamist? Tundub, et suured on tõesti kõik üksteiselt copy-paste teinud. Rahvas on segaduses.

Tähtis on aga siiski valima minna. Kui valima ei minda, otsustab keegi teine, otsustab kandidaadi suguvõsa, sõbrad jne. Alati tuleb valida halvast parim. seekord on seda aga raske teha, kui enamik erakondi üksteist materdavad nagu 3 aastased poriga liivakastis mängides, unustades ära poliitiku käitumisnormid. Või ongi Eesti uueks käitumisnormiks labasus?