Miks räägitakse tänapäeval ikka lastele "kurejutte"?

Mida teha, kui laps juhtub nägema oma vanemaid seksimas? Lapsele tuleks rääkida siis asjast nii nagu see on. Mingeid "kurejutte" pole mõtet tänapäeval lastele rääkida. Minagi nägin varases nooruses pealt, kuidas pull hüppas lehmale selga ning mulle selgitati olukorda selliselt, et pull tahab näha kui kõrgel päike on. Seksimine ehk suguelu on loomulik nähtus ning seda tuleb ka lastele rääkida nii nagu ta on.

Sel ajal kui mina laps olin, räägiti mulle küll naljajutte. Kui näiteks pull hüppas lehmale selga, siis mulle öeldi lihtalt et pull vaatab lehma seljast päikest. Kui nägin laudas sündinud vasikat, siis küsisin, kuidas vasikas lauta sai. Vastus oli, et suvel tehakse heina ja koos heintega viiakse vasikas lauda lakka ning aprillis hüppab vasikas lakaluugist lauta. Mitmel korral, kui lauda lakast heinu alla viskasin, küsiti minult, et kas ma vasikat seal juba nägin? Kui ütlesin, et ei näinud, siis öeldi, et vasikas on peitnud ennast heinte sisse ära.

Selline jutt võrdub mingi päkapikujutuga ning laps usubki seda. Kas sellist nalja on mõtet lastele rääkida?

Seksimine ehk suguelu elamine käib meie loomuliku elu juurde ning targem oleks ka lastele seda selgitada selliselt nagu ta on. Mida siin siis ikka keerulist või piinlikku on, et lapsele sellest häbi rääkida on?

Minu vanatädi rääkis, et kui tema oli noor ja tal hakkasid "päevad", siis oli tal olnud suur hirm et ta hakkab surema. Rääkinud siis seda emale ja ema öelnud, et see on naistel loomulik asi.

Lapsed juhtuvad nägema ju koerte ja kasside suguelu küll ja loomad ei häbene seda teha ka laste nähes. Parem ikka juba korralik tõde rääkida kui tobe naljajutt luisata.