Miks peaks keegi sugulasele tasuta tööd tegema?

Hiljuti Rahva hääles ilmunud artiklis oli arutluse all see, et sugulased kipuvad tihtilugu raha laenama ning kohati pole neil tagasimaksmisega üldse kiire. Samane nähtus eksisteerib ka töö puhul - miskipärast eeldavad osad, et kuna tegemist on sugulasega, siis võib ta ka tasuta tööd teha.

Eelpool mainitud artiklis mainiti probleeme, mis tekivad raha laenamise käigus, mis võib mõnele muutuda krooniliseks mureks. Kuid vaatluse alt jäi välja olukorrad, kus üks sugulane ootab ja eeldab, et lähedane teeks tasuta tööd.

Konkreetne näide on võtta oma vanaema pealt - tema meelistegevus on kudumine, kõige meelsamini koob ta villaseid sokke. Olen alati talle meelde tuletanud, et ta küsiks sokkide eest ka raha, mitte ei jagaks neid alati laiali tasuta, sest lõng ja töö maksab samamoodi nagu iga muu päevane töö. Siiani oli ta siiski otsustanud tasuta inimestele rõõmu tegemise kasuks, kuid nüüd jõudis tulenevalt olukorrast ka talle kohale, et tegemist on siiski tööga ja see pole täiesti tasuta.

Üks asi on see, kui inimene teeb ilma välise sunnita midagi ja on nõus inimestele rõõmu valmistamiseks töö tulemused laiali jagama - hoopis teine on olukord, kui ühel hetkel mõni sugulane enda ärilistel eesmärkidel soovib tasuta tööjõudu hakata ära kasutama. Lauset: "Ma toon lõnga ja sa kood sokke. Lõnga on mitu kilo," võib pidada lausa solvavaks. See on sama nagu öelda juristile "Ma toon sulle paberi ja pastaka, sa kirjuta lepinguid" või arstile "Ma toon skalpelli, sa tee operatsioon ära" - oskused ja teadmised maksavad olenemata veresugulusest!

Ja ma ei leia, et sellistel sugulastel oleks õigus keeldumise peale solvuda - oma asjaajamistes tasuta tööjõuga arvestada (sugulaste arvel) on äärmiselt halb ja alavääristav äriplaan.