Miks peaks Eesti oma talente tagasi tahtma?
Algatuse mõte on selles, et atraktiivseid töökohti pakkudes talente kodumaale tagasi meelitada. Kuid miks ja kas peaks Eesti riik ja tööandjad just "välismaist" talenti koju ootama?
Ma arvan, et on vähe neid kes, julgeks väita, et välisriigis studeeriv üliõpilane on rohkem või vähem talent kui kodumaa üliõpilased. Välismaale õppima minek ei seisne ju alati teadmistepagasi suuruses vaid on väga tihti seotud pigem majandusliku toimetuleku ja võimalustega või näiteks pereeluga Eestis. Tõenäoliselt hüppaksid väga paljud noored lennukile, et sõita mõnda Euroopa suurlinna õppima, Rooma, Londonisse, Pariisi, Berliini jne, kuid kui raha ei ole, siis pikka sõitu ka mitte.
Eesti haridussüsteem toodab igal aastal suure hulga noori ja andekaid kodumaiseid talente, kelle üheks ohtlikuks puuduseks tööturu konkurentsis võib kujuneda asjaolu, et sinuga samaaegselt otsivad tööd 150 endist kursusekaaslast, kellel kõigil on sarnane teadmistepagas ja oskused. Ning viie eelmise aasta jooksul on tööturule sisenenud, igal aastal, samuti 150 konkurenti. Mõni hakkas juba ülikooli ajal mõtlema konkurentsieeliste arendamisele, mõni kasutab tutvusi, kuid paljud noored leiavad ennast töökohalt, mis pole kuidagi seotud nende äsjalõpetatud erialaga. Siinkohal võib igaüks edasi mõtiskleda kõrgharitud tööjõu ületootmise teemadel.
Eesti tööturule sisenemine võib aga olla välismaal ülikooli lõpetanu jaoks kergem või raskem, olenevalt siis tööandja eelistustest. On palju neid tööandjaid, kes teavad, mida oodata näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanult. Tööandjad teavad nõudeid, mis on esitatud õppekavale , tõenäoliselt on neil juba eelnev kokkupuude selle eriala varasemate lõpetajatega. Igas teaduskonnas ja igal aastal leidub rohkem või vähem helgeid päid, kuid üldine ja elementaarne teadmistepagas peaks olema kõigil sarnane. See tagab tööandjale kindlustunde, mis on tihtipeale kõige tähtsam uue töötaja palkamisel – teadmine, et ta saab hakkama. Eesti ülikoolid koolitavadki ju peamiselt töötajaid Eesti tööturule, talente oma kodumaale.
See on samas ka asjaolu, mis võib muuta välismaal õppinud noore tööotsija tööandjale vähematraktiivseks - tööandjal ei pruugi olla vähimatki ülevaadet võõrriigi ülikooli tasemest, seal õpetatavate erialade iseärasustest, nõrkustest ja tugevustest.
Kuid mis muudaks siis välismaal õppinud ja tedmised omandanud noore tööandjale atraktiivseks? Alati polegi kõige olulisem, kas välismaa ülikool on rahvusvahelisel tasemel kõrgemal või madalamal kohal kui näiteks TÜ või TTÜ – tabeleid tehakse sadu. Neid tehakse nii koolide kui erialade kohta, ning tegelikult pole kellelgi ühest ja õiget vastust, kus siis nüüd kõige parem on.
Oluline on see, et sealsel erialal on erinevad ained ja õpetamismeetodid. Tihtipeale on ka nende ülikoolide õppekava vähem või rohkem oma riigi keskne. Näiteks Suurbritannias loengut andev õppejõud toob kindlasti maailmamajanduse analüüsi võrdluseks Suurbritannia majanduse. Ja see on ka loomulik. Kuid samas on see ka oluline silmaringi laendamise võimalus välismaal kõrgharidust omandavale üliõpilasele. On võimalik saada rohkem teadmisi selle piirkonna iseärasuste kohta, võimalus õppida sealsetest kogemustest. Võimalus panna kõrva taha neid teadmisi, mis näiteks Norras juba kasutust leidnud ning õppida, kuidas vältida vigu ja mida teha teisiti.
Mmiks mitte kasutada võimalust õppida teiste, maailmatasemel teadlaste ja õppejõudude käe all, ning saada seeläbi innovatiivseid teadmisi mõne eriala kohta, mis Eestis ei ole võib-olla sarnasel tasemel arenenud. Põhjusi välismaale minekuks on sadu, kuid oleks hea, kui need teadmised ka tagasi Eesisse tuuakse.
Kuid nii nagu tööandja tahab kindlustunnet, nii tahab seda ka haridust omandav noor. Kui ei ole kindlustunnet, et pärast ülikooli lõpetamist Eestis erialasele tööle asuda saaks, siis jäävadki paljud noored välismaale. Samuti võib üheks põhjuseks olla palju suurem praktikakohtade arv välismaal, kus just tööandjad ise aktiivsemalt noori enda juurde praktikale kutsuvad. Tööandjad korraldavad noorte spetsialistide värbamiseks mitmeid oma firmat ja tegevust tutvustavaid konverentse, samuti on praktikakohad tihti tasustatud.
Lõppude lõpuks ei ole ju oluline, millises ülikoolis keegi konkreetselt õppinud on – oluline on see, mida sa teha oskad ja mille poolest just sinu teadmised võivad tööandjale või Eesti riigile üldiselt kasulikumad olla kui su konkurendi omad. Seetõttu arvan ma, et tööandjad võiksid sarnaselt Eesti ülikoolidest saadud teadmistele rohkem väärtustada ka võimalikke uusi teadmisi, mida kodumaale naasnud noored hea meelega tahaksid praktikas rakendada! Pakume neile võimalusi ennast teostada!
