Miks peab vahtralehte kartma ja häbenema?
Algaja juhi tunnusmärk - vahtraleht autol tahetakse ministeeriumi käsul vabatahtlikuks muuta. Delfi lugejad on ärevil ja murelikud - nüüd hakkab hirmus kihutamine ja plekimõlkimine. Kas lugejate hirm on põhjendatud?
Ministeeriumi kinnitusel ei ole põhjust muretsemiseks, kuna ülejäänud Euroopas ei nõuta algajate juhtide märgistamist enam ammu. Pigem näeb minister Juhan Parts seadusemuudatuses võimalust liiklusohutuse ja -teadlikkuse parandamiseks. Miks on artikli all sõna võtnud inimesed kurjad ja murelikud?
Enamik murelikest väidab, et märgistatud autojuht hoiab meelega madalamat profiili. Nad usuvad, et nii-öelda häbimärk taltsutab tuliseid noori juhte ja kutsub korrale. Naljakal kombel eeldavad need murelikud, et kõik vastsed juhiloa omanikud ostavad endale kolmanda seeria võimsa BMW ja asuvad talda vajutama. Halloo - ka noored naised teevad tänapäeval juhilube ja sõidavad ringi näiteks emale kuuluva Kia Rioga. Mingist tallavajutamisest ei saa sel juhul juttugi olla.
Siinkohal jagub aga muret tundvatel kaasliiklejatel jälle argumente. Nimelt võivad arglikud noored naisjuhid liikluses ootamatuid manöövreid ette võtta - kas siis külje pealt sisse reastuda, ülekäiguraja ees pidurid blokki vajutada või lihtlabaselt foori all mootori välja suretada. Eriti jamaks läheb olukord, kui mootori suretaja asub kallaku peal.
2009. aastal pitsitas mind ennastki kohalik Pärnu politsei, kui ilma lehekeseta ringi sõitsin. Tol konkreetsel korral liiklesin veel eriliselt vaguralt, kuna nägin läheduses patrulli. Peeti mind ilusasti kinni ning asuti auto eest ja tagant lehte otsima. Sorava jutumehena pääsesin tookord trahvist, kuid meeste käed sügelesid kenasti mulle rahalist karistust välja kirjutama. Mind päästis tookord fakt, et kahe nädala pärast täitus kaks aastat lubade saamisest. Lisaks kurtsin kurva näoga, kuidas teised juhid minust ohtlikult mööda sõidavad ja väiksemagi eksimuse korral signaalitavad.
Vahtralehekese helgemast küljest ka. Üks lugejatest kiidab, kuidas tema tuttav kasutab juba viimased kakskümmend viis aastat oma sõidukil algaja juhi tunnust. Mees on väga rahul, kuna kõik teised juhid hoiavad temast aupaklikku kaugusesse ning eeldavad alati halvimat.
Just see halvima eeldamine tekitab samal ajal omakorda liiklusohtlikke olukordi. Kogenud juhid ei soovi algaja juhi masina taga liigelda ning suruvad igal võimalikul ja võimatul juhul temast mööda. Kui vahtralehega juht järgi jõuab, antakse veelkord jõudsalt gaasi - äkki hull sõidab muidu tagant sisse.
Põhjendatud ja põhjendamata hirmu leidub kaasliiklejates palju. Samas peab meeles pidama, et sarnaselt ülejäänud Euroopaga tuleb ka Eestil ajaga kaasas käia ning oma seaduseid uuendada. Eks uue aasta algul ole näha, kas tänavad on puruks sõidetud autosid umbselt täis või jätkub elu samas rütmis, nagu enne uut seadust.
Seniks aga hoiame vahtralehega masinatest kohe hästi-hästi kaugele.
