Miks mina rõõmuga Eestis lapse sünnitan
Mina olen tudeng ja käin tööl ning mu elukaaslane on turvatöötaja. Seega võite aru saada, et suurtest summadest näeme mõlemad vaid und, kuid see ei ole teemaks. Võib-olla on tegemist rasedushormoonidega, aga mind ajas pahaseks arvamuslugu, kus noor naine kirjutas, et tema Eestisse lapsi ei sünnita. Okei, ärgu sünnitagu, andku minna. Kedagi ei saa ju meil relvaga sundida.
Nii mina kui ka mu elukaaslane oleme pärit vaestest tingimustest ning teame hästi, mida tähendab tühi kõht ja mitmenda ringi riided, kuid ometi teineteist leides ning aastaid koos olles jõudsime punkti, kus soovisime luua pere. Pere loome me iseendile. Meie lapsed on meie armastuse vili ja ma ei sünnita seda last selleks, et nüüd istuda ja nõuda toetusi või tähelepanu, almust ja heakskiitu.
Ma tahan seda last, ma olen nõus tegema kõik, et temast kasvaks korralik töökas kodanik ja mul on mees, kes on täpselt samamoodi meelestatud. Lapse pooleteiseseks saamiseni aitab meid majanduslikult riik ja siis peame ise vaatama, kuidas hakkama saame. Meie emadel ei olnud seda võimalust ja ometi on nad siia ilma sünnitanud mitu last, teades, et nad saavad hakkama.
Meie vanaemad-vanaisad elasid sõja ajal ja sageli ei olnud neil isegi korralikke jalanõusid saada, sest seda kaupa lihtsalt ei jagunud, kui olekski raha olnud. Meil on jälle kõik võimalused olemas.
Loomulikult on hea ja mugav istuda tagumik laiaks ning oodata, et mingi miljonär kusagilt üles korjaks ja alles siis sigitada mõni laps. Aga kellele sa selle lapse siis teed ja mis eesmärgil? Kas laps on siis vahend raha teenimiseks või mingi tagala kindlustamiseks? Või on laps ikka tulnud siia ilma armastusest?
Me mehega ei ole rikkurid ja oleme piisavalt reaalsust näinud, et teada, et ei tasu unistadagi utoopilistest asjadest, kuid oleme piisavalt optimistlikud ja töökad inimesed, et teada, et kui me laps on kord saanud nii vanaks, et mul on aeg tööle minna, siis leiame lahenduse. Ma ei muretse praegu selle pärast, mis saab siis, kui mu laps on poolteist ja mina pean tööle minema, sest mulle on tööandja poolt tagatud töökoht ning tean, et olen piisavalt motiveeritud ja töökas inimene, et kui see töökoht ka siis likvideerimisele läheks, leiaksin alati mingi uue töö.
Jah, elu on raske. Elu on alati raske olnud ja elu saab alati raske olema. Hea on vinguda ja öelda, et niikaua kuni mulle rahamägesid koju kokku ei kanta, siis mina lapsi ei sünnita ja lasen siit jalga, aga mis sa arvad, et mujal ei ole elu raske? Jah, 19 eurot lapsele toetuseks on naeruväärne summa, kuid mõtle sellele, kellele sa selle lapse sünnitad.
Rasedaks jäädes ei pannud ma kokku salaplaani, kuidas nüüd riik peaks mu lapse eest hoolitsema kuni too saab 18 ja vanemakski. Panin paika jooned, et minu laps, minu vastutus ja minu rahakott. Minu soov on last saada ja minu soov on neid saada mitu ja sünnitada nad Eestis. Võib-olla olen nüüd naiivne ja optimistlik, aga seda olid ka minu vanemad, kui nad meid siia ilma tegid ja nende vanemad, kui nemad neid siia ilma tegid. Selle naiivsuse ja optimismita ei oleks vist üldse kellelgi järglasi.
