Miks meile neid kvoote vaja on?
Viimasel ajal ilmunud soolist võrdõiguslikkust puudutanud artiklid Delfis on oma sisult tugevalt mittevõrdse alatooniga, tõstes kannatajaks ainult õrnema soo (palun alandlikult vabandust, kui kedagi see väljend solvas) esindajaid. Aga kuhu jääb siis taotletav võrdõiguslikkus, kui ei tooda esile meeste muresid? Kas selline selekteerimine ei kutsu ühiskonnas esile kahe soo üksteise peale viltu vaatamise? Või on sooline võrdõiguslikkus ühiskonnas vaid valitute privileeg?
Ei juhtu just väga harva, et pered erinevatel põhjustel lahku lähevad - ka siis, kui peres on lapsed. Lapsed jäävad enamikel juhtudel ema juurde, mis on tõenäoliselt ühiskonna vaatenurgast ka sageli õige. Mis aga kohe kindlasti õige pole, on see, et raskendatakse sageli isa ja lapse kokkusaamisi.
Kui isa jätab alimendid maksmata, siis võtab riik ta oma tähelepanu alla ja raha nõutakse välja. Kui aga ema ei võimalda isal lapsega kokkusaamist (see kohustus on tal seadusest tulenevalt olemas, siis emale sanktsioone ei rakendata. Kui siin pole tegu soolise ebavõrdsusega, siis kuidas seda nimetada?
Raha ja veel kord raha.
Aktiivsed kodanikud, kes pooldavad sookvootide kehtestamist, põhjendavad seda väidetava ebavõrdsusega tööturul. Seda väidet toetab ka Eurostat. Statistika aga on selline tore asi, et tavakodanikule võib käia üle mõistuse see, kuidas vastavate tulemiteni jõutud on. Millised on algandmed ja milline arvutamismetoodika?
Kui rääkida mõistest "kaalutud keskmine", hakkab lugeja ilmselt haigutama. Kutsun hoopis üles lugejat jagama oma tähelepanekuid elust, kus sama töö ja koormuse juures vastassugupool (olenemata soost) vähem palka saab. Kui Eestis on väidetav palgalõhe üle 30 protsendi naiste kahjuks, siis peaks elust näiteid küll ja küll olema.
Elu kvootidega
Kui sookvoodid meie ellu tulevad, siis kus me neid rakendama hakkame? Paljud kvootide pooldajad on oma retoorikas piirduvad ainult juhtivkohtadega: riigikogu, ametite juhatused, nõukogud, avaliku sektori kõrgepalgalised kohad. Isegi ideed, et valijad peaksid sooliselt selekteeritud olema, olen kohanud. Olgu siis nii, aga kuidas sellisel juhul peab tundma ennast näiteks Ene Ergma või Kristiina Ojuland või Marju Lauristin või Keit Pentus, kes on oma kohale tõusnud mitte sookvoodi, vaid isikuomaduste ja profesionaalsusega ja kes avastavad järsku, et tema kolleegiks on saanud keegi kvoodile toetuja, kui samas profesionaalsem inimene sootunnuste alusel ukse taha jäi? Paradoksaalselt saab ka seda sooliseks diskrimineerimiseks nimetada. Ja pealegi nii hästi ei lähe ka sest soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kodulehelt võib lugeda:
"Sooline võrdõiguslikkus laiemas mõttes tähendab sellist olukorda ühiskonnas, kus kõik inimesed on vabad arendama oma isiklikke võimeid ja tegema valikuid, mida ei piira traditsioonilised soorollid ning -stereotüübid ja naiste ning meeste vaheline hierarhiline võimusuhe.
Sooline võrdõiguslikkus kitsamas mõttes tähistab poliitikavaldkonda, mis tegeleb ühiskonna kahe kõige suurema sotsiaalse grupi – naiste ja meeste sotsiaalsete suhete, sh võimusuhete tasakaalustamisega. Poliitika rakendamine on tingitud muutustest ühiskonnakorras ja majanduses. Majanduslik areng eeldab nii naiste kui meeste panustamist tasulisse ja tasustamata töödesse."
Siit ei loe me kuskilt välja, et võrdsus peaks esinema ainult väljavalitud aladel. Ja mis me tulemiks saaksime? Naiskaevurid? Meeslasteaednikud? Kas me soovime seda?
Muide, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on naine ja tema nõunik on samuti naine, mis paneb neile jõudu soovima, kui abivajajaks mees peaks olema. Ma ei usu mingil juhul, et keegi neid kallutatuses süüdistada võiks.
Kas meie ellu on tõesti sookvoote tarvis või piisab ehk meile põhiseaduses öeldust: "§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu."
