Ise marurahul ja üliõnnelik oma “avastuse” üle, oli ta veendunud, et minagi lihtsalt poosetan ja mängin kättesaamatut ning tegelikult olen valmis järgmise poole tunni jooksul tema käte vahele langema ja päikeseloojangusse ratsutama (või siis seksima).

Olin siiralt hämmeldunud — kas tõesti leidub mehi, kes sellist uskumatut jura usuvad? Ja kust üldse selline arvamine pärit on? Selgub, et mehi, kes nii arvavad, on palju. Lugedes Naisteka neljapäevast lugu, kus neli naist räägivad oma vägistamiskogemusest ja vaadates korraks kommentaaridele peale, sai selgeks, et kahjuks on selline mõtteviis levinum kui ma oodatagi oskasin. Kui sind vägistati, oled ise süüdi! Mu naine ütleb kogu aeg ei, aga ma võtan teda ikka, kas see on siis vägistamine? Jah, sa idioot, on küll!!!

Kui ma ütlen ei, siis ma ka mõtlen EI! Ei, ma ei taha sinuga seksida. Ei, ma ei taha sinuga oma abikaasat petta. Ei, ma ei taha sind suudelda. Ei, ma ei taha, et sa mulle joogi välja teeksid. Ei taha, et sa mulle helistad, sõnumeid saadad või Facebookis jälitad. Ei!!!

Ei öeldes ei mängi ma mingeid teismeliste mänge. Ükski täiskasvanud ja mõistuse juures olev naine ei tegele selliste asjadega. Ning meeste eeldus, et iga Ei on tegelikult Jah, võib nad väga kiiresti trellide taha viia!

Ei on ei!