Miks me saadame oma mehi vabatahtlikult tapale?

Eesti on väga väikese rahvaarvuga väikeriik. Me pole enam isegi miljonirahvas ja meid jääb iga aastaga aina vähemaks. Iga inimene peaks meil olema hindamatu varandus, millega käiakse ümber siidkinnastes. Paraku ei saa paljud sellest aru, kahjuks ka meie riigi juhtide seas. Miks muidu saadetakse meie sõjaväelasi nii agaralt ja ogaralt erinevatesse sõjakolletesse?

Jutud, mida rahvale räägitakse, põhjendamaks meie sõdurite saatmist erinevatesse sõjakolletesse, on enamasti sellised, et kui me potentsiaalseid liitlasi täna aitame, tullakse ka meile vajadusel appi. Niisiis tehakse sellega tühiseks NATO artikkel 5, mis kohustab kõiki NATO riike ühiselt abistama liiget, keda rünnatakse. Järelikult valetavad meie poliitikud, kui nad kinnitavad, et NATO artikkel 5 toimib igal juhul ja Eesti julgeolek on läbi aegade parimal tasandil.

Järelikult peame me oma liitlaste abi välja teenima, kuna see on tingimuslik. Nad vaatavad "õunte pealt", kas tasub meiesugust aidata või mitte. Kui see tõesti nii on, siis võiksid meie poliitikud ära lõpetada selle valetamise ja hämamise. Ei saa olla nii, et NATO artikkel 5 kehtib ilma igasuguste tingimusteta, aga samas peame me aina oma vere hinnaga teenima ära oma liitlaste toetuse. Otsustage ära, poliitikud, kuidas selle asjaga siis lood on!

Jah, Prantsusmaa aitas meid Liibanoni pantvangikriisi ajal, aga kes meid veel oleks saanud aidata, kui mitte endine Liibanoni peremees? Kas me tõesti jäime nüüd võlgu? Mis liitlased need sellised on, kes lihtsalt aidata ei või ja alati vastuteenet ootavad? Täna ei taha Prantsusmaa meiesuguseslt pisiriigilt muidugi mitte sõjalist tuge vaid üksnes kaasvastutust juhtuva pärast. Pole välistatud, et lõpuks peame hakkama ka sõjapõgenikke majutama.

Vietnami sõda algas samamoodi Pratsuse kolooniast. Kesk-Aafrika Vabariik on samuti endine Prantsuse koloonia. Neil ja teistel endistel koloniaalriikidel on muidugi moraalne vastutus selle pärast, mis seal toimub. Sageli on koloniaalvõimud jätnud endast maha kaose ja konfliktid. Esiteks juba piirid tõmmati sageli, eriti Aafrikas, ilma etnilist situatsiooni järgimata või lihtsalt mängiti juba Rooma ajast tuntud "jaga ja valitse" mängu. Las suur Prantsusmaa tegutseb ise oma endistel koloniaalmaadel! Tal on Võõrleegion, kes on just sobilik sellisteks operatsioonideks. Lisaks ka muidugi sajanditepikkune Aafrikas sõdimise kogemus.

Prantsusmaa on näidanud, et müües dessandiks sobilikke sõjalaevu Venemaale, ei hooli ta jõudude tasakaalust Euroopas. Ta hoopis relvastab suurt naaberriiki, mis harjutab muuseas Baltikumi hõivamist ja Rootsi ründamist tuumapommiga.

Kui Eesti riik oleks inimene, siis oleks ta suurushullustuse all kannatav poolearune, kes arvab, et ta on kõikvõimas ja kõik vajavad teda ning seetõttu peab ta igal pool maailmas oma nina teiste asjadesse toppima. Selline tegelane tuleks ravile saata ja tagasi Maa peale tuua.

Meid eestlasi on vähe. Kui me loobuksime oma sõdurite saatmisest, saaksid suurriigid sellest suurepäraselt aru. Ainult meie enda poliitikute soov silma paista ehk pugeda on selleks põhjuseks, miks meie inimesi tapale saadetakse.

Jutud, et neist konfliktidest saadav sõjaline kogemus on meile väga vajalik, ei ole samuti pädevad. Sellistes tingimustes ja sellisest positsioonist lähtuvalt, nagu me oleme olnud Iraagis ja Afganistanis, ei hakka Eesti sõjavägi oma kodus kunagi sõdima. Ainus reaalne kogemus, mis sealt saame on see, et olles reaalse tule all, saame ka reaalselt selja higiseks ja muidugi vigastused, invaliidistumised ja surmad. Milleks meile see? Kas tõesti meie liitlaste õlapatsustuse nimel? Maailma asju ajagu suurriigid, mitte kirbud.

Kas me mäletame, mida need liitlased tegid Jalta ja Teherani konverentsidel II maailmasõja ajal? Meid müüdi maha. Mitte meil ei ole nende ees mingeid kohustusi, vaid hoopis neil on moraalne kohus heastada see ülekohus, mis nad tegid sellega, kui müüsid meid maha timukas Stalinile.