Eks see üks suur katse-eksituse meetodil kompamine ole. Aga ühel päeval tasub see ära Ja siis võime me rahuliku südamega väita, et jõulud ei tekita meis mingit stressi. Enne seda aga tuleb käia pikk tee.

Minul polnud lapsepõlves mingeid jõule, õigemini vahel ju natuke oli, aga kindel nende saabumises olla ei saanud. Nõukaaegse lapsena polnud see muidugi ka suur kaotus, paljudes peredes ju ei peetud jõule ideoloogilistel põhjustel. Ainus mälestus päris jõuludest lapsepõlvest ongi pärit vanaema juurest ja polnud seegi õnneliku lõpuga.

Selles suures vaaritamise saginas polnud kellelgi aega mind jälgida ja nii ma siis kogu suguvõsa laste kommipakid kuuse alt tühjaks sõingi. Kust pidin mina teadma, et need alles õhtul salmi eest välja jagatakse! Tulemuseks oli aga suured kublad ja sõit kiirabiga haiglasse. Säh sulle siis jõule, rohkem ma neid taga ei igatsenud. Vahel ma isegi pelgasin, et ei hakka kunagi jõule armastama. Õnneks nii ei läinud.

Tütre sündides tulid jõulud ka meie majja. Päris mitmel aastal tulid, ikka olid oodatud, ilma liigse sagimiseta. Lihtsalt mõnusad olemise-pühad. Oma vanematele polnud vaja ju külla minna. Sai nende kutse peale esimesel korral mainitud, et ohoo, mis ajast teil jõulud moodi tulid? Tahtsid, tulid meile, enamasti ei tahtnud.

Ämm oli mul muulane, Moldovanka, meie pühadetoitudest ei teadnud miskit. Verivorstid suutis kuidagi ära kärsatada, aga vot hapukapsas - see oli tema jaoks liig. Vastupidiselt paljudele naisinimestele, ei saanud minu ämm kunagi viriseda, et minia on laisk, loll ja lohakas. Tahtis jõulutoite, pidi meile külla tulema. Loomulikult ei teadnud ta, et kapsas tuli purgist, seapraad kulinaaria letist. Polegi neil ämmadel ju vaja kõike teada.

Kingitustega oli ka lihtne. Kuna minu sünnipäev on detsembris, sain ma alati vähe kobedama kingituse. Lapsele, pere ainsale pesamunale, loomulikult ka midagi suurt ja toredat. Ülejäänutega oli aga selline kokkulepe, et kui, siis ainult defitsiiti. Seega sokid ja sukad. Vajalikud asjad, seega pisut rõõmu ikka.

Just sellest ajast ongi mul jäänud hea harjumus jõulukinke varuma hakata juba peale naistepäeva. Jääb aastalõpu paanika ära. Ja ärge tulge rääkima, et sukkpüksid pole ka tänapäeval asjalik kink. Peale lahutust tuli aga paraku see jõulu vihkamise aeg ka minu õuele. Nadi oleks lapsega kahekesi neid pidada olnud, seega ei keelanud ma kunagi tal neid isaga veeta. Olgu temal vähemalt seda jõulurõõmu. Aga endal oli üksi kodus istudes masendus küll. Ei teinud meelt rõõmsamaks ka need ninnu-nännu jõululood, mis telekast tulid. Hiljem õppisingi uba varakult varuma komöödiaid, soovitavalt neid, mille tegevus toimub suvel.

Eks sugulased ikka kutsusid mindki külla. Aga no isegi metsloomad saavad oma jõulurahu. Miks peaksin mina kogu suguvõsal end vabatahtlikult pureda laskma! Hädavale on ju lubatud ja tänaseks olen ma selle “vabandamise” täiuslikult omandanud. Loomulikult oleks kõigi üksikute elu kergem, kui sõbrad–tuttavad saaks lihtsalt aru, et keegi meist üksikutest ei ole mingi sado-maso kalduvustega. No ei taha kusagil jõululauas kogu seda pereõnne jälgida. Eriti veel, kui see suhteliselt kunstliku mulje jätab.

Palju lõbusam on hoopis palmi alla sõita. Kui see on liiga kallis lõbu, aitab ka üks korralik ööklubi külastus. Uskumatu, aga päris meeldiv on, kui klubi pole rahvast pungil täis. Ja mis veelgi tähtsam, kõik me oleme seal ühesugused, üksikud, just nagu üks suur pere - selline ühte hoidev. Muidugi on ikkagi suur asi, kui sul on sõbrad. Sellised, kes jõuluõhtul helistavad, külla kutsuvad, muretsevad, et sa väga nukker ei oleks. Sellest kõnest täiesti piisab. Teadmine, et sa oled oluline, on mõnus. Ja arvatavasti olen ma sellistel hetkedel vähem üksi, kui nii mõnigi surmväsinud pereema oma uhke jõulupeo keskel.

Üsna tark tegevus on muidugi jõulude ajal tööl olla. Kui kõiki päevi olla ei saa, siis vähemalt jõululaupäeval. Soovitavalt andke mõnele kolleegile või alluvale vaba päev. Las tema mässab oma pere ja koduga, samal ajal, kui teie vähemalt kord aastas hea inimese maine ära teenite. Loomulikult on suur jama siis, kui jõule tuleb veeta rohkem kui kaks päeva. Siis hakkab küll igav.

Võtke heaga juba varem organiseerimine käsile ja kutsuge oma pohmellis (olgu siis söögist või joogist) sõbrad mõnele sportlikule üritusele. Sõit Nelijärvele suusatama-kelgutama tasub end kindlasti ära ja kui te olete veel kaine rool, no olgem ausad, kui mitte medal, siis kiidusõnad on garanteeritud. Mõned aastad tagasi sattusin jõulude aegu üht vanemat inimest haiglasse vaatama minema. Pärast seda tean, et parima jõulutunde saabki just memmede-taatidega koos olles.

Kui ikka midagi teha ei ole, otsige mõne vanade- või hooldekodu aadress välja ja sõitke külla. Ei ole vaja mingeid kingitusi nagu kindad, sallid jne. Mõned kommid oleks muidugi hea ligi võtta. Praegusel kitsal ajal, kui rahakotis põhjatu tühjus valitseb, on tark kasutada ära nipid, mis mul endal järgi proovitud.

Nii naljakas, kui see ka tundub, aga vanemad inimesed armastavad peaaegu eranditult kohvi. Uskumatu, kuidas nad seda nautida oskavad. Isegi siis, kui tervis seda hõrku jooki ei kannata, on nad selle aroomi nuusutades õnnelikud. Jah, kohv on kallis, aga ostke pakk ja jagage see näiteks viieks osaks. Pakkige kaunilt ära ja rõõmu jagub nii teile kui ka kingi saajale.

Üks hea kingiidee on mul veel, tõsi, seda ei tohiks siin soovitada, aga humoorikalt pakitud viis sigaretti võib olla mõne taadi unistuste kink. Ja see aeg, mis nendega lobisemiseks leiate, uskuge, see tasub mitmekordselt ära. Kogemused tulevad aastatega, samuti arusaamad ja traditsioonid.

Täna ma ei vihka jõule. Ma ei ole kade nende peale, kellel need jõulud on. Sel aastal on eriti hästi läinud, linnas pole veel jõulutrall lahti läinud ,seega pole ka masenduses inimesi. Ja nende teiste asjadega nagu kodu kaunistamine, maitsvate roogade valmistamine, on nii, et kord aastas võib seda ju teha, olgu siis kasvõi ainult iseendale. Ma olen seda ilu ja mõnu ju väärt. Mis sellest, et jõulud veedan võib-olla hoopis palmi all.