Räägivad nii need, kes kiusamist taunivad kui ka need, kes kiusamist õigustavad. Ohver on niisugune ja naasugune, ohvrit tuleb mõista, jätke ohver rahule, ütlevad ühed. Ohver on nõrk, on ise süüdi, peab ennast muutma, siis teda ei kiusata, vastavad teised.

Igatahes nii ühed kui teised peavad kiusamise peamiseks põhjuseks ohvrit ennast või mingeid tema omadusi. 

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kes näeb selle vaatevinkli vildakust? Miks keegi ei räägi nende martüüriumide teisest peategelasest - kiusajast? 

Olen märganud, et tavaliselt on küll olemas üks kindel kiusaja või kiusamise eestvedaja, ning enamasti ka tema järgijad, kes kaasa kiusavad, aga ohvrite arv enamjaolt ei piirdu ühega. Liidri puudumisel enamik kaaskiusajaid ise väga aktiivselt ei tegutse, ohvri puudumisel aga leitakse enamasti üsna ruttu uus ohver. Kas see asjaolu ei näita ise juba üpris kõnekalt, et kiusamise "peasüüdlane" ei ole mitte ohver, vaid just kiusaja? 

Paljudel endistel kiusamisohvritel on rääkida lugu, et kooli vahetamine aitas nad nõiaringist välja, uues koolis ei kiusatud. Kui paljudel kiusajatel oleks sama lugu rääkida? Kas nende käest on üldse küsitud? Ahjaa - nemad ju kooli vahetama ei pea. Nendel pole ju probleemi, teistel inimestel on. 

Tundub kuidagi veider, et just ohvrit peetakse sellistes konfliktides nõrgaks pooleks. Kas kalduvus kiusata peaks siis olema tugevuse tunnuseks? Kas tugev isiksus ei peaks väiklasest kiusust ja nägelemisest üle olema? Kas tugev olemist peab oletatavate nõrgemate kiusamisega alatihti tõestama? Ja kas tõesti ohver ise sunnib kiusajat ennast kiusama? Kutsub? Provotseerib? Millega ometi?

Kui kiusaja on tõesti tugev isiksus, kas ta ei peaks sedasorti provokatsioonist üle olema? Ennast muutma? Rahulikuks jääma? Mitte välja tegema? Kõiki neid soovitusi jagatakse kiusatavale, keda ju peetakse nõrgemaks pooleks. Miks mitte sellele, keda peetakse tugevaks? Tema peaks ju rohkem suutma neid soovitusi järgida, tema on ju tugev.

Kes on süüdi selles, et kiusajad kiusavad?