Viimasel ajal on pidevalt juttu olnud sellest, kuidas 1. klassi astujatel on raske ning arutletakse selle üle, kas ikka peavad koolikatsed olema. On pooldajaid, on vastaseid. Pidevalt on ka räägitud sellest, kas peaks olema piirkonnakoolid ja eliitkoolid ja kes ja kas peab võtma lapsi automaatselt elukoha järgi kooli ning mis tingimustel tohib neid eristada.

Seda kõike on nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada, kui kaugele igasugused läbirääkimised ja otsused on jõudnud.

Teine arutelu, mis endiselt jätkub, käib ümber gümnaasiumilõpetajate ning ülikooli astujate. Arutelud on ka teemadel, kuidas teha riigieksameid, et kõigil oleks parem, mugavam ja kompaktsem. Samuti kutsutakse tagasi kooli varem õpinguid katkestanud inimesi, et need oma haridustee saaks lõpetada. Pakutakse ka võimalusi varasemaid õpinguid ja töökogemust arvestada, et oleks lihtsam tagasi kooli minna.

Üks pisike (kes võib-olla aga ei olegi väga pisike) sihtrühm on aga täiesti ära unustatud. Kuna kuulun ise nende hulka, siis tean probleemi olemasolu.

Need on vana, 4-aastase bakalaureusõppe lõpetanud inimesed. Õppisin, lõpetasin, läksin tööle ning plaanisin mõne aasta jooksul jätkata magistriõppes. Paraku aga ei saa. Mingil hetkel tehti haridusreform, et kõik oleks nagu mujal Euroopas. Bakalaureusetase olgu 3 aastat. Aga kuna mina, õppinud 4 aastat, olin kellegi arvates piisavalt kvalifitseeritud, siis öeldi, et nüüd on mu diplom võrdsustatud magistrikvalifikatsiooniga.

Aga mida see andis? Andis võimaluse kandideerida tööle, kus nõutakse magistrikraadi. Aga reaalselt ma seda kohta ju ei saa, kui konkureerin uue, 3 + 2 süsteemi magistriõppe lõpetanuga. See andis küll ka teoreetilise võimaluse kandideerida doktoriõppesse. Aga taaskord on reaalsus teine. Olen näinud komisjonide suhtumist nendesse doktoriõppesse kandideerijatesse, kes võistlevad "päris" magistrikraadi omanikega.

Riigiasutustes, kus makstakse tulemustasu ka kraadi pealt - mina seda ei saa, sest kraadi mul ju pole. On ainult võrdustatud kvalifikatsioon. Täiesti ebavõrdne seis. Mis oli selle seaduse mõte? Ilmselt see, et välistada mingi hulga inimeste õppemaksu kinnimaksmist riigi poolt.

Mul oli plaan minna õppima magistriõppesse. Nüüd saan seda teha ainult enda raha eest. Mingi tobeda seaduse pärast on võetud mult võimalus õppida magistriõppes võrdsetel alustel teiste bakalaureuse lõpetanutega. Lõpetasin just oma bakalaureuse ajal võetud õppelaenu tagasimaksmise. Vahepeal tuli juurde ka kodulaen, autoliising ja kommunaalide maksmine.

Selleks kõigeks käin tööl ja tulen toime. Õppimiseks aga raha enam ei jää. Ajal, kus räägitakse elukestvast õppest ja rõhutatakse, kui oluline see on, lõigatakse tegelikult paljudel see võimalus ära. Tahaksin õppida ja areneda, sest elus on tulnud kätte hetk, kus midagi jääb puudu ja senine on end ammendanud. Olen isegi hakanud uurima võimalusi minna kutsekooli, aga valik on suhteliselt kesine. Ning ega keegi ei garanteeri, et ma sinnagi sisse saan. Õppida on praktiliselt võimalik juuksuriks või õmblejaks või puhastusteenindajaks.

Ma isegi ei tea, mis oleks lahendus. Ega keegi juba ammu tehtud otsust ümber ei vaata. Aga inimesed, kes tegelevad selle teemaga igapäevaselt, kes räägivad elukestva õppe olulisusest - ehk võtate selle teema vähemalt arutlemiseks? Kuidas saaks õppida, areneda ja püsida konkurentsis vana, 4-aastase bakalaureusekraadi omanikud.