Nädala algus. Üks suur toidupood magalarajooni keskmes. Kui kella kümnesed ning veel varasemad üksiküritajatest alkoholiostlejad on oma pudeli või pika nina käte saanud, siis tuleb juba valmistuda lõunaks, mil sööki-jooki tuleb ostma mitu ehitusbrigaadi.

Nende poodlemisskeem on tavaliselt ühesugune ning esmapilgul mitte mingit tähelepanu ei ärata. Siis, olles peatunud nii piimatoodete kui ka kulinaarialeti ees, võetakse vankumatu kurss alkoholiosakonna peale, kus pistetakse korvi suurem pudel õlut või siidrit – "limonaadi", nagu nad seda ise kutsuvad.

Selline vaatepilt tekitab küsimuse, et kas säärane tegevus on tõesti ehitusobjektidel lubatud, sest vaevalt näljased töömehed vägijooke endale õhtuks koju ostavad. Kas objektide bossid tõesti tolereerivad sellist napsutamist töö ajal ning missuguse kvaliteediga peaks olema pärast valmisehitatud maja või mingi muu ehitis, kui töölised pidevalt väikese alkoholivine all on?

Me kõik oleme näinud meediasse jõudnud videot trammiteede ehitajast Tallinnas Pärnu maanteel, kes suurest joobest lõpuks lihtsalt auku kukub. Kui ehitusobjektidel on alkoholi tarbimine tõesti lubatud, siis kes garanteerib ehitiste kvaliteedi ning turvalisuse?

Kui mitmetel asutustel on alkoholi suhtes nulltolerants, siis ehitusega tegelevatel ettevõtetel näib olevat kohati ikkagi samasugune töökultuur nagu Nõukogude Liidu ajal, mil töölised sõid, jõid ja laaberdasid töökohal.

Kui nii suur hulk ehitustöölisi suhtub lahjadesse alkohoolsetesse jookidesse nagu limonaadi ning ehitusettevõtete bossid selle ees silma kinni pigistavad, siis on midagi ikka väga valesti ja mingit usaldust ehitiste kvaliteedi ja turvalisuse suhtest tekkida ei saa.