Miks Eesti riik endale iga päev tünga teeb?
Enamiku riigihangetest teevad füüsilised firmad, kes maksavad ümbrikupalka või ei maksa üldse mingeid makse või keda, vähemalt pärast töö valmimist, pole olemaski.
Jutt ei ole sellest miljardikäibega peatöövõtjast, kes hanke võidab. Tema maksab oma kolme projektijuhi pealt maksud ära, aga alltöövõtjad ei saa seda endale lubada, sest hinnad on nii põhja tambitud, et see lihtsalt ei ole võimalik. Muidu saaks töö keegi teine. Sisuliselt ei ole maksud riigihanke hinna sisse arvutatud.
Riigiametnik ei viitsi ka muud valikukriteeriumi kasutada, kui "parim hind 100%", sest nii on lihtsam. Sellega jäävad ukse taha kõik südametunnistusega firmad, kes teeks korraliku töö, mida pole kohe pärast valmimist teisest otsast remontima hakata, sest alati leidub keegi, kes tuleb välja hinnaga, mille eest vaevu tööks vajaliku materjali saab osta.
Kui tegemiseks läheb, "ratsitakse" ära nii materjalid kui ka tehnoloogia. Töö teevad inimesed, kes ses ametis esimest korda, ja loomulikult ei maksta nende palkadelt makse (heal juhul miinimumpalk ametlikult ja ülejäänud 3/4 sulas) nii "säästes" saabki töö tehtud ja võib-olla isegi kasumi. Juhul kui peatöövõtja ikka raatsib raha anda (alltöövõtjal on tihti laual võta või jäta tingimustel mitmekümneleheline leping, kus täiesti varjamatult kirjas, et kui peatöövõtja tahab, siis jätab maksmata 10 protsenti selle ja 30 protsenti tolle eest. Või jätab hoopis maksmata, aga see on omaette teema - Eesti peatöövõtjate piiritu ülbus).
Kui töö tehtud, likvideeritakse firma ja tehakse uus. Ja kui näiteks lagi alla kukub, pole süüdlast enam kusagil. Selle skeemiga ei teenigi riik riigihanke teostajalt rohkem, kui nende kolme projektijuhi tulu- ja sotsiaalmaksud, sest alumiste kihtide alltöövõtjad ei maksa makse.
Seda oleks imelihtne kontrollida. Maksuamet! Tehke mõni korralik reid, nagu Soome maksuamet neid on illegaalse Eesti tööjõu leidmiseks korraldanud. Võtke mõni megaobjekt piiramisrõngasse kas või sõjaväe abiga ja vaadake hoolega läbi kõigi seal töötavate inimeste töösuhted, ametlikud palgad ja võrrelge seda nende tegeliku elustandardiga. Kaugele pole võib-olla vaja minnagi - auto, millega noormees tööle tuleb, maksab rohkem, kui ta üldse kunagi ametlikult teeninud on.
See on ka ajakirjanikule põhjatu auk skandaalide avastamiseks. Veel väike vihje - Narva kandis Auveres on magusaimad palad aga kahjuks Eesti Elektrijaama valvataval territooriumil, see-eest on seal paaril ruutkilomeetril mitu tuhat ümbrikupalga saajat.
Kõige kurvem on aga asja juures see, et riigi, s.t. rahva, s.t. meie endi raha eest tehakse sellist jama, mis kohe lagunema hakkab ja mõne aasta pärast ümber tuleb teha. Jälle meie raha eest.
