Mida tähendab tänapäeval väljend "käin tööl"?
Esimese asjana torkab "käin tööl" väljendit kasutades pähe pilt, kuidas ema ja isa hommikul kodust minema ruttasid. Lastele söök valmis ja minekut. Õhtul, küll tunduvalt hiljem kui kell viis, koju saabudes olid mõlemad väsinud - ainuke, mida suudeti veel teha oli järjekordne söögikord ja siis teleka ees passida. Aeg-ajalt nägin neid lugemas või mängisid nad lastega kaarte.
Nädalavahetused olid sotsiaalselt aktiivsemad, käisid külalised või läksime ise kuhugi välja. Ja nii aastast aastasse, kuni lapsed suureks kasvasid ja ise töölemineku lävepakul seisid. Ainult et lapsed ei tahtnud sugugi korrata üks-ühele oma vanemate käike ja radasid.
Ma tean, et esimene reaktsioon kirjeldatule on paratamatult: "Need noored on ikka tänapäeval loodrid ja laisad". Mis oleks tõsi, kui sõnapaar "käib tööl" tähendakski tõepoolest teatud paigas kellaajalist viibimist, tehes kord monotoonset, kord vähem üksluist liigutust. Noorte, vähemasti minu ja mu õe jaoks, tähendas "töölkäik" aga raha teenimist, sest olgugi et mõlemad vanemad rügasid tööd teha, oli teenistus keskmine või kehvapoolne, nii nagu lihttöölistel Eestis ikka.
Loogika ütles, et töölkäimise ja korraliku sissetuleku vahele ei saa võrdusmärki paigutada. Traditsiooniline töölkäik on hääbuv nähtus väga paljude noorte jaoks, mitte seepärast, et nad on laisad või saamatud, vaid vastupidi: avaramas maailmaruumis on liiga palju võimalusi parema sissetuleku teenimiseks.
Üks konkreetne näide on Ameerikas raamatute müümine. Siinkohal mainin ära, et kuigi mind on üritatud sinna värvata, siis keeldusin minemast, kuna müügitöö ei kuulu minu ampluaasse. Kuna ise leian vajalikud raamatud edukalt poest või raamatukogudest üles, siis eeldan, et eksisteerib ka teisi minusuguseid, kellele pole pool-sunnimeetodil kirjanduse müük meeltmööda.
Eesti mõttes ebatraditsiooniline on see raamatute müümine küll - võõras riigis, palju suhtlemist, teenistus oleneb sellest, palju ise ära teed. Võrreldes tavapärase 9-17 paberimäärimise tööga kontoris, on väljakutse suurem ja kindlasti oluliselt erinev. Samas ei maksa seda varianti sissetuleku teenimiseks pahaselt kõrvale lükata - noored teenivad endale suvega raha, mis aitab neil järgmised 3-4 kuudki Eestis hakkama saada. Ja üldse mitte ots-otsaga.
Oma tuttavate hulgast mitmed käisid proovimas ning leidsid suure lombi tagant midagi sellist, mida kodumaal ei olnud. Harjumuspäraseks saanud keskkoolist ülikooli või põhikoolist kutsekasse, kuidas keegi õigemaks pidas, ei toiminud nende inimeste jaoks efektiivselt. Oleks ebaõiglane väita, et tegemist on seetõttu laiskade inimestega, sest neil tekkis trots sadu kordi sissetallatud raja asemel oma tee leida.
Keskmine tudeng viibib loengutes ja seminarides 20-30 tundi nädalas - raamatumüük oli näiteks mõnikord 10-12 tundi päevas. Pole üks vale või teine õigem - noortel on tekkinud võimalus katsetada erinevaid meetodeid sissetuleku teenimiseks.
Mõistagi pole ebatraditsiooniline sissetuleku teenimine piiratud vaid noortega, kuigi paratamatult käib vanematel inimestel kergemini üle huulte lause: "Ma olen liiga vana, et midagi uut proovida" - ja sellest on mõneti kahju, sest inimestel oleks kasvõi internetiavarusi ära kasutades võimalik ennast aastakümneid vaevanud palju-tööd-vähe-raha sündroomist vabastada.
Tuttav meesterahvas, haritud ja oma ala spetsialist majanduses, kirjutas keset sügavat masu väga hästi tasustatud töökohalt lahkumisavalduse. Miks? - Ta ei leidnud enam suuremat mõtet kellegi teise kukrut oma teadmiste ja ajakuluga täita. Internet võimaldab nüüd leida mooduseid ärisuhete loomiseks ja majandusliku stabiilsuse saavutamiseks, ilma et selleks oleks traditsioonilist vahemeest ehk ülemust tarvis.
Sama teed läksin ise, ainult et see niinimetatud tavapärane töölkäik jäi vahe-etapina üldse tegemata. Pensioni kogud ise, tervisekindlustuse maksad ka ära, toit on laual ja aega jääb ülegi. Pinge praktiliselt puudub, sest kui leiad oma niši ja oskad seda turustada, siis on maailm sinu ees valla. Kõik aeg, mis muidu kuluks oma "mõttetu töökoha" siunamisele, suunatakse enda täiendamisse, sealhulgas näiteks keeleõpe.
Tahtsin selle lühikese kirjatükiga öelda inimestele, kes vaevlevad hetkel võib-olla sama dilemma ees, millega ma isiklikult paar aastat tagasi silmitsi seisin, et õige pealehakkamisega ja nutikate ideedega on võimalik ennast vabastada monstrumist, mida oleme elu jooksul tundma õppinud kui "töölkäimine".
Oluline on vahet teha töölkäimisel ja sissetuleku teenimisel. Hiljuti küsiti dokumentaalfilmis tabavalt, kas inimese eesmärk ongi vaid tööd rügada ja paljuneda - kuigi need mõlemad asjad tuleb kindlasti ära proovida, siis leian oma kogemuse najal, et elus on palju rohkem kui karjääriredelid ja suitsupausi-jutud. Ei pea ennast ega teisi, kes teenivad oma sissetuleku "vanade olijate" mõistes ebatraditsiooniliselt, kuid ausalt, kuidagimoodi kehvemateks, mis siis, et üldine ühiskonna suhtumine kipub selline olema. Kui tööl ei käi, siis pole mingi õige inimene. Iganenud arusaamad on sageli kõige suuremad inhibiitorid, mis inimesi oma tõelistest hobidest, huvidest ja saavutustest eraldavad.
