Mida linlased maaelust ei tea
Teate kui lahe, kolid maale, kasvatad toitu, vaatad päikest ja kasvavaid lapsi. Elu on suisa lill kohe! Selline mulje jääb Delfi Rahva hääles ilmunud jutukesest. Ka mõni kommentaar jääb silma: "Näe, me läksime ja väga rahul!" Tore - hea, kui inimestel hästi läheb.
Sama hästi võiks alata positiivne kommentaar selliselt: "Ostsime mehega maale kodu, mees käib linnas tööl ja mina pean kodus lapsi ja aiamaad." Kusjuures nii ongi hea ja normaalne elada, kui tööl käiva inimese sissetulek võimaldab katta pere igapäevased vajadused. Kui koduke veel linna lähedal ka asub, siis on lausa super.
Linnainimeste jutust jääb mulje, et maal elamiseks nagu polekski raha vaja - söök on omast käest võtta ja puud ka. Muret teevad vaid talvised lumed, kõikuv levi ja elektrikatkestused. Kusjuures lumi, katkestused ja levi ei ole üldse teema. Ei ole linna kõrvaltänavad üldse paremas seisus kui külavaheteed.
Teema on hoopis see, et kevadel seemne mahasiputamisest toidu kasvatamiseks ei piisa. Selle toidu kasvatamine nõuab tööd ja raha, seega on ühel üksikul inimesel maal väga keeruline hakkama saada. Endale talveks kütte ja toidu varumine on rohkem kui täiskohaga töö.
Selleks, et seeme kasvama hakkaks, on vaja see kuhugi panna. Selleks oleks vaja üles harida arvestatava suurusega maatükk. Siinkohal ma ei tahaks kuulda labidafanaatikute juttu, kes seletavad, et oma aiamaa ja talvekartulilapi saab ka labidaga vabalt ära kaevata. Labidaga võid sa lillepeenraid ja tomatimaad sonkida, oma talvevarude kasvatamist mängida ja seletada, kui suur töö see on.
Eeldusel, et inimene kasvatab oma toidu ise, peab põld olema nii suur, et suudaks inimest ja temaga kaasnevaid loomi üleval pidada kuni suve keskpaigani. Arvestada tuleb ka sellega, et esimesel võimalusel hakkad ju põllult ka värsket näpistama. See eeldab, et põllulapp haritakse kellegi poolt tehnikaga. See maksab. Vahet pole, kas künnad ise traktoriga läbi või lased naabrimehel põristada.
Teiseks pead sa oskama kogu oma saaki säilitada - ei piisa lihtsalt keldrisse tassimisest või sügavkülma viskamisest. Mida rohkem sisse keeta ja konserveerida, seda parem, vastasel korral läheb sul vaja mitmeid ja mitmeid sügavkülmikuid: üks liha jaoks, teine aedviljade, kolmas marjade jaoks. Pealegi, kui elektrikatkestus su sügavad seisma jätab, siis võid oma varud maha kanda. Võid ka muidugi relvastada end ägeda generaatori ja kütusega, kuid suurele voolutarbimisele vastav genekas maksab üpriski arvestatava summa. Muide, ka maal tuleb elektri eest tasuda.
Kogu su poolt kasvatatav mant tuleb kokku korjata: ämbrite viisi marju, õunu, aedvilju. Seejärel puhastada ja teha moosiks, mahlaks, konserviks või sügavkülmatooteks. Jutt ei käi siin mitte kümnest vaid kümnetest kilodest ja liitritest. Võta võrdluseks, et kilost marjadest saad umbes pool liitrit mahla või moosi.
Kogu su põld vajab hoolt suve läbi - sul on vaja tegeleda rohimise, harvendamise, kobestamise ja muu sellisega. Oma traktori puudumise korral pead sagedamini rohima, traktoriga vaheltharimine hävitab umbrohtu paremini, kuid ikkagi pead ka käsitsi toimetama.
Sul on vaja ka kütteks puid. Neid saad talvel metsast. Üldiselt peaks sul olema puid varutud vähemalt kahe aasta jagu ette. Muide, puid kasutad sa kõvasti ka suvel, kogu aiandussaadus on ju vaja töödelda. Elektripliidiga möllates paned küll Eesti Energia heast meelest käsi hõõruma, kuid sina oled see, kes peab selle kinni maksma. Puud on vaja ka metsast või võsast kuidagi koju tuua. Selleks on vaja jällegi tehnikat ja raha. Muidugi veel pärast saagida lõhkuda ja ladustada.
Kui pead loomi, keda lihaks teha, siis on vaja ka nende eest hoolitseda, toita ja lõpuks söögiks töödelda. Siin tuleb omakorda mängu ka veterinaar, kes otsustab, kas seale on ikka loodud tingimused ja kas see siga lõpuks ka süüa kõlbab. Ajad on sealtmaalt edasi liikunud, kus aida uks eest võeti, pukkidele lauaks asetati ja sea kõri läbi torgati ning siga seejärel rippu tõmmati. Eurodirektiivid on sellele sügavalt vastu. Põhimõtteliselt peaksid sea viima tapamajja tapale ja sealt jälle koju, et liha ikka süüa kõlbaks.
Kui sa nüüd kogu selle kirjeldatud töö ära teed, siis luba küsida, millal sa tööl käid ja elektri ning traktorikütuse ja muu vajamineva jaoks raha teenid? Eelkirjeldatus ei olnud juttu, kuidas see tegevus sulle sisse toob, küll aga oli välja toodud, milleks sul raha vaja on. Niisiis: kust sa raha saad?
Siin tulebki mängu peremudel: üks peab põldu ja teine teeb tasuvat tööd, mis suudaks katta pereliikmete muud materjaalsed vajadused peale söögi. Hetkel on maal lahe elada kas noorel perel, kellest üks on hea sissetulekuga või kahel elujõulisel pensionäril, kes mõlevad saavad talutöödele keskenduda ja pension tiksub niigi peale.
Põhimõtteliselt võid ju elektrist loobuda, põldu künda härgadega ja ringi käia loomanahkadega ning tänapäevase elu kuradile saata, kuid tõenäoliselt leiavad sind mingilt maalt üles loomõiguslased ja eurofiilid, ning tuletavad sulle meelde, et oled siiski 21. sajandil elav Euroopa Liidu kodanik, mitte 14. sajandi Tasuja.
