Mind ennast puudutab see lugu väga sügavalt. Olen ise samuti maha jäetud. Pärast aastaid kestnud abielu selgus, et õnn peitub ikka mujal. Tihti mõeldakse selliste sündmuste järel, kas ja mis sai valesti tehtud või kas midagi oleks saanud teisiti teha. Liis Tappo-Treiali loo puhul on mul tunne, et rõhk on pandud valesse kohta — palju räägitakse isiklikust saavutusvajadusest, soovist välja murda koduperenaise kuvandist jne. Mul on tunne, et see pole aga peamine probleem.

Kui perekond ei võimalda ennast realiseerida, siis on see perekond juba kuskilt katki. Enese realiseerimisvajadus pole sel juhul probleem. Põhjus on kuskil seespool. Ja ükskõik kui õnnelik oma uues elus ka poldaks, ei usu ma hetkekski, et need jagatud neli last sellise asjade käigu üle õnnelikud on.

Üks on selge — kui abielu ei toimi, siis parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga kuidas teha nii, et abielu, mille sa sõlmid ja perekond, mille lood ning kuhu lapsed tood, saaks olema kestev, õnnelik ja turvaline paik?

Kõigepealt siis algusest. Armastus on teatavasti muutlik. Sõna on sama, aga kõik, kes on pikaajalises suhtes olnud, teavad, et esimesel aastal ja näiteks viiendal või kümnendal aastal ei ole tunne päris sama. Ma ei ütle, et armastus tingimata kaob, aga ta muutub - 24/7 lõõmav kirg tõmbub veidi tagasi, suureneb hingeline lähedus, kiindumus jne. Halvemal juhul peale kire vaibumist jääb alles vaid tühjus. See on aga paratamatus. Ma olen veendunud, et selle “suure” otsusega ei peaks kiirustama. Andke üksteisele aega harjuda. Ja katsuge teinekord mõelda (soovitavalt peale seksi, kui hormoonid ei sega), kas sinu kõrval olev inimene on see, kellega koos sa tahad ja saad olla ka oma ülejäänud elu.

Kui sa selles kindel ei ole, siis võta asjast parimat — nautige oma suhet, kuni see kestab ja siis liikuge õnnelikuna edasi. Ega sellises suhtes pole ju ka midagi halba — abielueelne tsölibaat on minu arust üks hullemaid asju, mis on välja mõeldud. See on garanteeritud mudel allasurutud isiksuste ja õnnetute perekondade tekkeks. (muide, mõned süüdistavad ka islami ekstremismi laia kandepinda selles — noorte rahuldamata sugutung väljendub kasvanud agressiivsuses). Aga kui vastus on jah, siis võib südamerahus mõelda perekonna ja laste peale.

Siit tekib muidugi järgmine küsimus. Paljud inimesed soovivad omale lapsi, aga ei suuda leida “seda õiget” ning hangivadki omale lapse olles teadlik, et kasvatavad teda üksikvanemana. Lisaks veel arvukad “tööõnnetused” ja lagunenud perekondade tulemusel üksikvanemale jäänud lapsed. Kas siis üksikvanemal ei tohiks olla lapsi? Muidugi tohib. Ei ole paremat asja vanema ja lapse suhtest. Lapse kallistus kompenseerib suurema osa jamast, mida me igapäevaelus peame taluma.

Enamus spetsialiste on nõus, et terve, armastav perekond on parim keskkond lapsele ja see peaks olema meie eesmärk. Ka üksikvanemad armastavad oma lapsi ja kahtlemata annavad oma parima nende õnne heaks. Aga siit me jõuamegi mu peamise mõtteni — kui vähegi võimalik, siis perekonnainimesed peaks üritama oma tulevikku mõjutada, mitte ainult tegelema tagajärgedega. Oi, kuidas ma ei salli fataliste: “Mis peab tulema, see tuleb.” See on nagu enda vigade veeretamine mingi kõrgema jõu kaela. Kui vanem on juba lapsega üksi jäänud, siis nii mõnelgi juhul on see varasemate vigade tagajärg. Muidugi tuleb siis edasi minna, nii hästi kui võimalik. Aga kuni on võimalik, peaks meie eesmärk olema ka tuleviku mõjutamine positiivses suunas. Esimene samm oleks siis perekonna loomisel võimalikult õige valiku tegemine. Teine samm kestab kogu ülejäänud elu — selle perekonna toimima panemine (eeldusel et esimene valik oli õige).

Siin on võtmeroll iseenda ja partneri suhtumisel. Tihti kohtame inimesi, kes ka abielus olles peavad armukesi või käivad niisama “lantimas.” Nende eneseõigustus on “vaadata ikka võib,” või et “väike vaheldus tuleb abielule kasuks.” Paljudel juhtudel on see isegi tõsi. Aga see on mõnes mõttes tulega mängimine. Ma olen juba üle keskeavanustelt inimestelt kuulnud väidet, et “noorena on armumine ilus, pereinimesena on see nuhtlus.” Seega, kui sul on tekkinud kirg kellegi teise järele, siis ei saa sa ise enam oma perekonnas õnnelik olla ja ei ole seal head lahendust ka su pereliikmetele — ükskõik kas sa kannatad vaikides kodus või jätad nad maha. Siit küsimus — kui selline armumine on igal juhul negatiivse mõjuga, miks siis panna ennast teadlikult olukorda, kus see võib tekkida? Muidugi ei saa ennast nelja seina vahele kapseldada või ennast meelelahutusteta jätta, aga me saame mõjutada tõenäosust. millega sellised probleemid võivad tekkida. Ja seda me saame mõjutada nii oma käitumisega kui suhtumisega. Kui võtta endale pähe, et sinu kaaslane on sulle kogu eluks ja teised inimesed on lihtsalt inimesed (mitte kasutamata võimalused), siis on see juba samm suhte pikaajalise toimimise suunas tehtud. Garantiisid muidugi ei ole, aga me oleme vähemalt mõjutanud tõenäosusi.

Igas perekonnas tekib aegade jooksul kriise. Võtmeküsimus on selles, et kas pereliikmed on keskendunud sellele, et see lahendada, või hakatakse probleemi tekkimisel kohe vaatama perekonnast väljapoole. See tundub olevat naiivne soovitus — võtta endale pähe, et muud varianti ei ole, kui panna olemasolev toimima. Samas selline tahtekindlus on tihti asi, mis saab määravaks.

Kui mõni lugeja tahaks nüüd küsida: “kas perekonda luues ma peakski ennast kogu eluks sinna kapseldama,” siis ilmselt ei ole sa veel pereloomiseks valmis või sa pole “perekonnatüüp.” Mõnele inimesele ei sobigi pikajaline püsisuhe. Nende puhul on retsept ilmselt teine. Muide — vähemalt minu tutvusringkonnas on selge muster — tervest perest tulnud lapsed loovad ka ise püsivaid peresid, samas üksikvanemate lapsed on tihti üksikvanemad ka täiskasvanuna. Ja kumbki seltskond ei pruugi seejuures õnnetu olla. Pereinimesed väidavad, et nad on õnnelikud just oma perekonnas, üksikvanemad väidavad et nad on õnnelikumad iseseisvana. Tore, et see nii toimib.

Kui jutt käiks ainult kahe täiskasvanud inimese suhtest, siis võikski öelda, et tehke oma hetkelise heaolu maksimeerimise suunal otsused. Kui naabrinaine või naabrimees meeldib rohkem, minge tema juurde. Küll kaaslane üle saab. Aga laste olemasolul, lahkudes pere juurest, ei lahku sa ainult ühe teise täiskasvanud inimese juurest, vaid ka laste juurest, kellel ei ole erilisi võimalusi olukorra mõjutamiseks ega ka emotsionaalset küpsust sellega toimetulemiseks. Enda heaolu maksimeerides teed sa haiget kaitsetutele väikestele inimestele.

Tänapäeva ühiskond soosib püsimatust. Kuna nii palju uut ja huvitavat on kogu aeg käeulatuses, siis inimestel oleks nagu kroonilised keskendumisraskused. Kui ma vaatan oma vanemaid ja vanavanemaid ning nende eakaaslasi, siis õnnelikud ja pikaajalised abielud on pigem domineerivad. Kuidas neil see õnnestus? Kas inimesed olid siis teistsugused? Ilmselt mitte, aga inimeste mõttemaailm, toetatuna ühiskonna väärtushinnangutest, oli teistsugune. Inimesed sõna otseses mõttes mõtlesid omale terve perekonna ja paljudel juhtudel see toimis. Tänapäeva inimesed on kasvanud mõneti egoistlikumaks. 

Paljude jaoks on see rong ilmselt nii kaugele läinud, et seda on võimatu neile selgeks teha. Neile tundub kogu eluks ühele suhtele keskendumine mingi erilise enesepiinamise ja allasurumisena. Ilmselt nende jaoks see nii olekski. Nad ei oskaks sellist elu endale luua ja seda nautida. Mina olen selles mõttes vanamoodne inimene. Samas ei tunneta ma ennast mingil moel ahistatu või allasurutuna. Minu jaoks ei ole perekond vangla, vaid õnnelik koht ning võimalus enda realiseerimiseks viisidel, mis ilma perekonnata on võimatu.