Kui sünnib laps, siis on tema mõistus otsekui tühi leht, millele alles hakatakse kirjutama. Thomas tõmbab piiri olemuse ja olemasolu vahele. Mingi asja olemus kajastab seda, mis see asi on, ja see küsimus seisab lahus küsimusest, kas see asi on olemas või mitte. Kui laps küsib „Kes on ükssarvik?” siis võite vastata ”Ükssarvik on ilus hobune, kellel on otsaees sarv.” Kuid kui laps küsib, kas ükssarvik on ka päriselt olemas, peate vastama, et ei ole. Selles näites käib esimene vastus olemuse, teine olemasolu kohta. Kui asi on iseenesest vaid olemus, siis tähendab see võimalust olemas olla, aga mitte seda, et ta olemas on. Kui need kaks küsimust segi paisata, saame poolikutele teadmistele tugineva „seisukoha,“ mille abil on võimalik lollitada keda iganes ja saavutada seeläbi manipuleeritud vähemuse tahte. Näiteid leiame siitsamast lähedalt. 

Grupp inimesi väidab, et me hakkame palju paremini elama, kui meil Eesti krooni asemel kehtib euro. Proovige seda tõestada. Ja proovige tõestada selle väite paikapidavust mõnede teiste maksevahenditega — dollari, jeeni, Šveitsi frangi ja nutrianahaga näiteks. Mis tulemuse saate? Muide, Šveitsi frangi suhtes liiguvad euro ja tema külge seotud kroon juba aastaid üheskoos suure nurga all allapoole, miks me siis Šveitsi franki ei taha?

Võrdleme kahte näidet. „Uuringufirma Klaster poolt aprillis läbiviidud küsitlusest selgus, et eurole üleminekut ei poolda umbes veerand (26%) Eesti elanikkonnast, veidi üle kahe kolmandiku (70%) on kas pigem (39%) või täielikult (31%) euro poolt.“ Juba nii paljusid erinevaid protsente nähes võib järeldada, et küsimusi oli mitu, nad ei olnud üheselt vastatavad ja andsid valitsusele sobiva tulemuse. Teine näide: „Eesti krooni eest võitlev jurist ja ajaloolane Anti Poolamets tellis oma raha eest Saar Pollilt uuringu, et selgitada rahva meelsus euro suhtes. Küsimusele “Kas teie pooldate Eesti kroonilt eurole üleminekut?” vastas 53 protsenti küsitletutest eitavalt.“ Nagu näete, ei saa nende küsitluste tulemusi omavahel võrrelda, üks neist peab olema vale. Huvitav, kumb?

Hiljuti tutvusin Eesti esimese tuulikumüra teemalise uuringuga. Kuidas sellega manipuleerida? Väga lihtsalt — näitame, mitu protsenti Eesti elanikest piinleb müra käes, sellest ju uuring. Ning vaikime maha, et uuringus osales vaid 122 küsitletut ja ega neid, keda küsitleda, suurt rohkem ei olegi. 2010. aasta alguses elas Eestis 1 380 470 inimest. 122 inimest 1 380 470-st märgib ära ühe inimese enam kui üheteistkümnest tuhandest. Isegi vaimuhaigeid on sadu kui mitte tuhandeid kordi rohkem. Ja, muide, niipea, kui selgub, et tuuliku eest naabri maatükil makstakse, hakkab müra kuulma ja kirjasid kirjutama isegi saja-aastane kurttumm kirjaoskamatu vanavanaema.

Meile kiidetakse pankasid ja kaardimakseid, aga kas te olete aru saanud, et kaardimaksete läbi koguvad pangad varandusi? Pangad võtavad kaardimakseilt teenustasu vähemalt 1-1,5% ostusummast, varem on räägitud koguni kuni 2,5% ostusummast, millele lisandub makseterminali rent. Seega maksab iga ostja lisaks kauba tegelikule hinnale nurisemata kinni ka kaardimakse ja seda isegi siis, kui ta maksab sularahas. Viimasel juhul jääb tema makstu poe kasumisse. See põhjendab ka, miks nii suurkauplus kui pank on huvitatud kaardimaksest — sularaha ja kaardimaksed jagunevad enam-vähem võrdselt ja seega teenivad hinnalisast mõlemad osapooled. Maksjale aga seletatakse midagi turvalisusest ja mugavusest, mille ta täiesti mõttetult kinni maksab.

Loomulikult ei oleks kellelgi sellise lisatasu vastu midagi, kui see jääks Eesti Panga käsutusse ja tuleks kaarega meie majandusse tagasi, aga et ta võõrpangale või kaupluseketile läheb, siis on sellest maksust meile sama palju kasu, kui lehmale viiendast järellüpsist.

Varsti on „valimised“ ja me saame taaskord „hääletada“ parteide nimekirja valitud kandidaatide poolt. Ainus, mis me vastu saame teha, on mõnele parteivalitule hääle mitte andmine või valimistest (tegelikult hääletusest) loobumine. Viimane variant seab meid endid kodanikena küsimärgi alla.

Parteid asuvad meid peagi pommitama loosungitega: „Astume samme…,“ „Tõstame…,“ „Suurendame..,.“ „Viime uuele tasemele…“ jne. Aga küsime endalt nii nende loosungite kui artiklis toodud näidete kohta: kas need on ikka õiged vahendid, et „…arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…“?

Ja selleks, et oma tahte kohaselt valida, tuleb inimestel kokku leppida isikus, keda valitakse ja anda ausalt oma hääled just temale, et ta kriitilise piiri ületaks ning tõesti valituks osutuks. Vastasel korral ei muutu siin ilmas midagi.