Me oleme asjade usku. Usume, et asjad annavad meile midagi väärtuslikku. Usume, et asjad muudavad meid paremaks, tublimaks. Asjade hulk ja väärtus tõendab, et me pole oma elu "asjatult" elanud. Meist kõigist jääb jälg - olgugi pisike ja ajalik, kuid "asi" seegi. Loodame, et meie pärandus elab edasi, kui osake meist endist.

Me ajame päevast päeva omi "asju." Mõni eriti kõva "asjamees" ajab koguni Eesti "asja." Me kiidame "asjalikke" inimesi ja vangutame pead nende poole, kes on kaotanud kõik väärtusliku ega saa oma "asjadega" hakkama.

Kui me ütleme, et elu läheb halvasti, siis me enamasti mõtleme, et me ei saa endale enam lubada neid asju mis varem või et me ei saa praegu soetada uusi asju. Kui me ütleme, et meil läheb hästi, siis mõtleme, et me saame luua uusi mugavusi ehk soetada paremaid asju.

Õnn on meile midagi kauget ja säravat. Oleme sinna teel, kogudes enda ümber esemeid ja väärtusi. "Kunagi see juhtub ilmtingimata" ütleme me. Kunagi, kui kõik tingimused on täidetud, kõik vajalik tehtud, kõik tähtsad "asjad aetud."

Nagu oma õnnest, nii oleme ka armastusest teinud asja, mida on vaja leida ja siis hoolsalt valvata. Kui see juhtub kaduma, siis oleme ninad norus ja pettunud. Kuid pole hullu - peatselt tõstame taas pea, et leida uus armastus. Sama juhtub ka meie laste, koera, kodu ja autoga. Need saades hõljume pilvedes ja neid kaotades oleme masenduses.

Keegi on öelnud, et mitte eesmärk (loe: „asi“) ise ei ole see, mis meid rõõmustab, kui me ta saavutanud oleme, vaid vabanemisetunne. Vabanemine ihalemise koormast - pidevast ärevustundest, kahtlustest, kõhklustest ja murest. Mõne hetke, päeva, nädala saame olla rõõmsad ja vabad. Kuid juba hiilib ligi uus mure - hirm saavutatut kaotada. Või siis on meel leidnud juba uue objekti, mida ihaleda ja kõik algab uuesti.

Me kõik ju tegelikult saame aru, et kui midagi saab liiga palju, siis on "asjalood" halvad. Mitte ükski asi ei saa lõputult kasvada, olgu see siis pargis puu, asjade hulk kodus, majandus riigis või rahvaarv maailmas. Igal "asjal" on piir, vorm, algus ja lõpp. Ometi muutume kohe rahulolematuks kui saabub "asjade" loomulik käik - lagunemine ja kadu.

Vähe sellest, me ei lepi isegi sellega, kui asjad paigal seisavad. Otsekohe nõuame kelleltki selgitust, miks on "asjad" nii. Kohe otsime süüdlast või abi inimestelt, kes näitaks kuidas kaotatut tagasi saada ning kuidas "asjad" uuesti kasvule pöörata. Me ei aktsepteeriks ühegi poliitiku juttu, kes lubaks meile seisakut või langust. Me ootame teadlastelt selgitusi asjade kohta ja uusi võimalusi, et luua uusi ja paremaid asju. Me otsime võimalusi, kuidas luua rohkem hävitades vähem, püüdes sel viisil teha kompromissi vaimsete väärtuste ja tegutsemistuhina vahel.

Mõni inimene tegeleb vaimsete "asjadega." See kõlab uhkelt ja salapäraselt ning oleks nagu üle maisest, igavast ja argisest. Ometi pole sel olulist vahet. Ikkagi kammitseb sedagi inimest eesmärk kuhugi jõuda, ihalus tulevikus terenduva õndsuse poole. Õndsus, valgustumine, jumal, nirvaana, paradiis - teate ju küll neid asju.

Isegi jumal taevas näikse hoolivat asjadest. Miks muidu oleme kuulnud jutte ohverdustest või külluslikust paradiisist. Miks näeb mõni jumalakoda välja asjadest kirjum kui kesklinna pudupood. Kas tõesti saavad olla asjad ühenduslüliks jumala ja inimese vahel? Teisalt, kui kõik on jumala loodud, siis on ju ka asjadel jumalik olemus.

Asjade ülisuurt tähtsust meie elus väljendab ka meie keel. Miks muidu on meil asjurid, asjaajajad, asised inimesed ja asjaarmastajad. See ei ole pelgalt lahe keelekasutus vaid selge peegeldus, kuidas oleme millestki üdini läbi põimunud. Ka see, et me asju, raha, lapsi, koduloomi ja mida kõike veel enesele "muretseme," ei ole minu arvates sugugi juhuslik suhtlusfopaa vaid tõeliselt valgustav märgutuli meie keeles.

Nii me siis elame ja muretseme oma asjade pärast, kuid varem või hiljem saabub tõehetk. Hetk, pärast mida ei ole sahtleid, laekaid ega kilekotte, hoidlaid ja ladusid, riiuleid ega panipaiku. Hetk, pärast mida pole mingit tähtsust, kui palju me oleme teadmisi kogunud, sõpru omanud või vaenlasi soetanud. Sellest hetkest läheme me läbi üksi ja alasti, taskute ja kohvriteta.

Küsite ehk, mis on selle jutu moraal, mõte või puänt? Ei tea. Igaühe oma "asi," mida arvata. Lõpetan nii, sest on vaja minna "asjale."