Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad
Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veel siiski marjamaale ei lasknud. Ilmselt põhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas ju valitsuse õhutusel kinnisvara- ja tarbimislaenude võtmine, mis statistikas SKT kasvuks märgiti.
2007. aasta kevadel ennustasid kaks „viimsepäeva inglit“ Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel aastal 2008 variseb kokku esimene suur Ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalase täpsusega. Lehman & Brothersi kollaps ja kinnisvaramulli lõhkemine põhjustas majandusliku maavärina üle terve maailma ja tabas valusalt ka aastakümneteks välispankade kinnisvaravõlaorjusesse mässinud eestlasi. Langus oli sügav, kuid peaminister Ansip ja president Ilves eitasid kangekaelselt majanduskriisi olemasolu.
Roubini ütles juba toona, et eurotsoon on hädas - Kreeka olukord on lootusetu, Iirimaa sattub raskustesse novembris, Portugal kevadel aastal 2011 ja Hispaania aastal 2012. Kuni praeguse hetkeni on kõik ennustused märki tabanud.
2009. aasta lõpu seisuga täitis eurokriteeriume vaid kaks riiki, majandus oli languses. Liikmesriikide koguvõlg küündis 78 protsendini liidu sisemajanduse kogutoodangust. Maastrichti kriteeriumite järgi, millele vaid vilistati, pidi võlg jääma alla 60 protsendi. Ka eelarvepuudujääkide poolest ei olnud näitajad paremad. Kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi nõuet täitsid vaid Soome ja Luxemburg. Vähegi selgema pilguga analüütikule oli selge, et euro stabiilsuse jätkumine polnud võimalik. Muuseas, Euroopa Liidu riikide koguvõlg on täna seitse tuhat kaheksasada miljardit eurot…
Aasta hiljem oli olukord veelgi hullem, kuid võlgu peetav pillerkaar jätkus. EL-i lõunariikides toimuv ja euro püsiv langustrend andis tunnistust peatselt järgnevast katastroofist. Prantsuse suurpanga Société Générale analüütik Albert Edwards ennustas, et Euroopa ühisrahatsooni lagunemine on vältimatu ja Kreeka majanduse turgutamine on üksnes lühiajaline leevendus probleemidele.
Eestit juhtivaid poliitikuid ja nendega seotud Eesti Panga tegelasi aga kõik see ei häirinud. Euroga liitumiseks on hea iga aeg, ka praegune, kuna euro on poole aasta pärast kindlasti tugevam, kuulutas väidetavalt Eesti parim rahandusminister Jürgen Ligi: "No väga hea hetk on.“
“Kreeka ümber toimuv ei mõjuta kuidagi Eesti ühinemist euroalaga, sest Kreeka eelarve puudujääk ei mõjuta euroalaga ühinemisi peamisi põhjuseid: hindade stabiilsust euroalal ja euro rolli Euroopa Liidu majanduses“ kinnitas 2010. aasta alguses Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasik. Võimupoliitikud kinnitasid, et eurole üleminekul hinnad ei tõuse. Riigikogu esimees Ene Ergma lubas uusaastapöördumises, et euro kasutusele võtmine tugevdab turvalisust ja tähendab paremaid võimalusi meile kõigile. Väideti, et euro toob investeeringute kasvu, välisriigid hakkavad tootmist Eestisse üle tooma, tööpuudus kaob, elu läheb ilusaks, Eesti saab Euroopa viie rikkaima riigi sekka ja meie pensionärid hakkavad Kanaaridel puhkamas käima.
Kas olid sellised avaldused tingitud lihtsalt rumalusest, jaanalinnulikust enesepetmise püüdest või valetati rahvale teadlikult näkku. Ilmselt viimasest, sest negatiivsete tagajärgede eest hoiatajatest polnud puudust ei kodu- ega välismaal. Avaldati imestust, miks tükib Eesti uppuvale eurolaevale, kui on näha, et kasu sellest ei sünni, kuid tekib reaalne risk, et vaene Eesti muutub rikaste riikide maksumeheks. Meid veeti eurotsooni, kui selle hädad ja tume tulevik olid võimuringkondadel suurepäraselt teada. Vaid eurotsoonile andis see võimaluse väita, et näe, pole veel sugugi kõik kadunud, leidub veel riike, kes eurot tahavad.
Hind, mida eesti rahvas, kellelt selleks volitusi ei küsitud, maksma pandi, on tohutu. 2008. aastal kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus puudujäägiga eelarvet vastu ei võta, kuid just seda järgnevatel aastatel tehti. Püüdmata leevendada riiki tabanud majanduskriisi, võttis riik välja rekordiliselt palju dividende, kasseeris inimestelt ja ettevõtetelt maksimaalses summas trahve, vähendas omavalitsuste tulubaasi, kärpis sotsiaaltagatisi, vähendas riigitöötajate palkasid, koondas töökohti ja tegi mitme miljardi kroonilisi eelarvekärpeid, viies riigi niigi kehva haldussuutlikkuse viimase piiri peale. Majandus langes, töötus tõusis rekordtasemele. Kunstlike vahenditega hoiti inflatsioon madal - Eesti oli ainus riik, kes Maastrichti kriteeriume täitis. See omakorda vähendas drastiliselt sisetarbimist, paiskas riigi veelgi suuremasse majanduskriisi ning enneolematult suure hulga inimesi äärmisesse viletsusse.
Eestil tuli eurole üleminekuks muuta 236 seadust, mis on 56,6 protsenti kogu meie seadusandlusest. Seda tehti hoogtöö korras vaid kolme eelnõuga. Kahtlen, kas keegi ministritest ja riigikogu liikmetest neid üldse läbi luges. Sellest, et Põhiseaduse järgi võib Eestis raha emiteerida vaid Eesti Pank, ei hoolitud.
Ainuüksi riigi IT- sektori eurole ülemineku kulud olid enam kui 120 miljonit krooni, Eesti Panga kulud 197,9 miljonit krooni jne. Erasektori kulud (näiteks panganduses üle 200 miljoni krooni) jäeti nende endi kaela. Kokkuvõttes pidi kõik kinni maksma aga tavaline maksumaksja. Algas galopeeriv inflatsioon, valitsus tõstis makse, elektri hinda, riigilõive ja aktsiise (eestlane peab näiteks kohtusse minnes maksma kaks korda kõrgemat riigilõivu kui sakslane või austerlane). Kütuse hind on tõusnud rekordtasemele, kõik muud hinnad samuti. Ainuüksi eestlase põhitoiduaine kartul on 80 protsenti kallim kui krooni ajal. Hindadelt läheneme eurotsooni tippudele, ostujõud aga, milles oleme viimane, langeb peatumatult edasi.
Valitsus kirjeldab kõike positiivsena. "Parematel aegadel kogutud reservid, väike valitsussektori võlg ning madal eelarvedefitsiit annavad Eestile hea stardipositsiooni majanduskasvuks. Tänu operatiivsele tegutsemisele riigi kulude ja tulude tasakaalustamisel ning struktuursete reformide elluviimisele ei pea Eesti riik kulutama maksumaksja raha valitsussektori võla tagasi maksmiseks – meie saame selle raha investeerida uude majanduskasvu“, kinnitas Ansip 2010. aastal. Tõsi, riigivõlg on väike, kuid valitsuse õhutusel on rahvas ennast lõhki laenanud. Välispangad riisuvad koort, müües massiliselt raskustesse sattunud inimestelt ära võetud kinnisvara ja viivad maksustamata kasumi välja. Riigireservid on tänaseks laiaks löödud ja võimulolijad kavatsevad võtta 2 miljardit eurot laenu, kuid sugugi mitte investeerimiseks oma, vaid võõra riigi majanduskasvu. Sellele liitub veel pool miljardit intresse.
Ükski valitsusringkondade lubadus euroga kaasnevast kiirest edasiminekust ja majanduskasvust ei ole teostunud. Mingit investeeringutebuumi ei ole saabunud. Selle asemel oleme eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaaltagatistega riik. Sündivus langeb, ainuüksi Harjumaal langes aastaga 20 protsenti. Kooli läks tuhandeid lapsi vähem kui mullu. Töötuse protsent langeb vaid moonutatud statistika ja lootuse kaotanud inimeste välismaale emigreerimise tõttu. Valitsuse poolt paljukiidetud majanduskasv seisneb hinnatõusu tõttu kasvanud numbrites ja Maailmapank lubab jätkuvat 20 protsendilist langust.
Eesti juhib Euroopa väljarände edetabelit. Oleme Reformi/IRL-i poliitika tagajärjel kaotanud majanduspagulastena varsti juba kaks korda rohkem inimesi, kui II Maailmasõja järjel kommunistlike repressioonide eest läände põgenes. Valitsus aga räägib mingist eduloost. Suure tõenäolisusega on eesti rahvas pandud maksma sellist hinda, millest me ei toibu enam iialgi. Pooled väljarännanutest ei kavatse enam riiki, mis oma rahvast ei hooli, tagasi tulla ning väljapääsmatusse olukorda pandud inimeste väljaränne jätkub endise hooga. Võimulolijad ignoreerivad ja rikuvad teadlikult põhiseadust, mille kohaselt Eesti riigi kõrgeim eesmärk on säilitada eesti rahvuse eksistents ja areng.
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei läinud Eesti eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitab teistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse. Tõepoolest, meie kommunistliku taustaga riigijuhid näitavad teistele riikidele tõesti uut suhtumist, kuid hoopis inimestesse. Nüüd oleme eurotsooni doonorriigiks ja näeme, et vanasõna - loll saab ka kirikus peksa – peab paika. Valitsustegelaste jutt solidaarsusest, samas, kui meile makstavad EL toetused on kordades väiksemad, suur osa saadust on trahvidena tagasi võetud ja tegemist on ju vaid ajutise abiga, mille järgnevatel aastatel maksame mitmekordselt EL kassasse tagasi, kõlab õõnsalt. Selle taustal on isegi Kreeka käitumine õigustatum - kui nende valitsus laenas selleks, et tõsta oma rahva elatustaset, siis meie valitsus tahab laenata, et maksta meie rahva elatustaseme ja riigi jätkusuutlikkuse arvelt kinni võõraid võlgu.
Lõhe võimu ja rahva vahel kasvab, sest puudub dialoog ning muidugi ei puuduta kriis ja kokkuhoiumeetmed presidendi, riigikogulaste ega valitsusliikmete kasvavaid sissetulekuid. Vähe sellest, saja miljoni krooniga aastas rahastatakse maksumaksja arvelt ka omavahel poliitkartelli moodustanud suurparteisid. Toomas Hendrik Ilves teatas presidendidebatil, et Eestis on parem kui Venemaal, ergo - kõik on hästi ning hiljuti Soomes, et eestlased kannatavad välja veel palju rohkemgi. Kas ikka kannatame?
Riigijuhid peaks kandma mitte üksnes abstraktset, vaid ka reaalset vastutust. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtlikku halvendamise genotsiidiks. Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidendi tegevust?
Autor on eesti publitsist ja analüütik.
