Mehe kindel töökoht ei anna naisele veel mingit turvatunnet!
Üllatus,üllatus. Katrin Lust on üllatunud. Imestab teine selle üle, kuidas need Eesti naised ikka võivad olla sellised... no sellised, kes häbenevad oma mehe tööd.
Mina olen ka üllatunud. Ei saa mitte aru, kust ta küll selliseid naisi tunneb. Mina selline ei ole, ometi olen ma Eesti naine, veel. Minu tuttavad ka ei ole. Eks sellega ole muidugi nii, et sõbrad valime me ikka sellised, kellel meie endiga ühesugused arusaamad ja vaated. Ju siis selle pisiasja pärast polegi mul ühtegi sõbrannat, kes mehe töökohta mainides punastaks.
Mõni on küll selline, kes isegi täpselt ei tea, milles ta abikaasa töö seisneb. No neil on ka sellised keerulisemad ametid. Vahel ei taipa ta naine töö sisu, teinekord ei saaks aga meie nagunii aru. Ja üldse, naised räägivad meeste tööst väga harva - kah mul teema. Tõsi, kui mõnel on ikka erakordselt tubli, andekas ja osav mees, siis naine ikka kiidab.
Veelgi tihedamini tuleb ette, et me kiitleme seepärast, et valetame oma meheraasu andekamaks. Just nii nagu me me tavaliselt “pisut” liialdades räägime nad ilusamaks, seksikamaks, romantilisemaks. Igale naisele meeldib ju, et tema mees on see kõige-kõige. Vähemalt fantaasiates, sest tegelikult ju mingit ideaali ei vajagi. Hoidku jumal sellise eest, siis peaks ju ise ka ingliks hakkama, aga kuhu ma oma sarved peidaks!? Neid ei varjaks isegi veneaegne keemiline lokk.
Lustil on muidugi nägemus sarvedest lahti saamiseks olemas. Pakub teine välja, et niipea, kui mehe töökoht “häbiväärseks” muutub, võib mehele “sarvi teha” ja teisega minema joosta. Ei tea, kas Eesti naine on laisk või piisavalt tark, võimalik, et hoopis hoolib oma armsaks saanud kaasast, aga ega ei kiputa minema jooksma küll. Loomulikult, on ka selliseid lehtsabasid, aga õnneks on need erandid ja sellisest lahti saamine tuleb mehele vaid kasuks.
Jah,eks seal kaugel Brasiilias seebikaid vaadates,jääbki see eesti elu kaugeks ja võõraks. Vastasel juhul Katrin teaks, et meil siin konnatiigis muinasjutud ei toimi. Pankurist, kes töö kaotab, ei saa siin kunagi kelnerit. Kõiksugu muudeks tegelasteks võib ta saada, näiteks teise panga pankuriks, riigikogulaseks, vahel juhtub, tõsi, väga, väga harva, et temast saab lausa vang. Aga, et kelner, no pole kuulnud.
Pole hullu, anname andeks. Pisikesed apsakad tulevad ikka, eriti, kui tahetakse asju sellistes värvides näha. Lugu ise polnud seekord vähemalt üdini negatiivne. Juhul, kui ma poleks lõpuni lugenud. Ja vot see lõpp rikkus kogu loo ära. Tere talv! On ikka arusaam! Tsiteerin: ”Ühes on nendel naistel õigus — mehe töökoht peaks naisele tagama turvatunde.”
Ei tea kuidas teile, aga minule tagab turvatunde mehe soe ja tugev õlg, soe kallistus ja sõnad, mis lohutavad, ergutavad, sisendavad enesekindlust. Turvatunnet tekitab teadmine, et on keegi, kellelt nõu küsida. Teadmine, et keegi hoolib. Kui sa ei pea olema kõigi nende igapäevaste muredega üksi, siis tunned, et sul on turvatunne, ka siis, kui sa saad jagada oma armastust, turvaliselt.
Aga neile, kes arvavad, et turvatunde peaks neile kindlustama mehe töökoht, on mul hea soovitus. Võtke mõni asine turvafirma ja abielluge turvamehega - turvatunnet kui palju ja turvaseks pealekauba!
