Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Meeste madal haridustase võrreldes naistega võib viia demograafilise katastroofini

 (67)
Viltpiiatsid, harilikud pliiatsid, kustukummid, pliiatsiteritajad-test
Foto on illustratiivneFoto: Tiit Blaat

Poiss ja tüdruk vaatavad kaldalt avamerel hulpivat paati. "Kuidas paat sinna sai?" juurdleb poiss. "Huvitav, kas aerud on – mis mootor on, kui palju kannab ja kas sõitma minna annab..." "Mis või kes seal paadis on?" mõtleb tüdruk. Poisile on tähtsam asjade tehniline sisu, tüdrukule olemuslikum mõte, idee ja unistus.

Kuidas motiveerida poissi, kes näeb, et ilma hariduseta juhutöid tehes võib teenida rohkem kui näiteks magistrikraadiga õpetaja, kuidas vähendada eluliste faktide vastutöötamise juures hariduse ülistamise teooriale lõhet meeste ja naiste haridustaseme vahel? Reeglina naised "mutsu matsi" meheks ei taha, aga praegu on kaks kolmandikku magistrantidest naised ning gümnaasiumis, bakalaureuseõppes ja doktorantuuris moodustavad neiud üle poole. Tüdrukutel on alateadlik tung ja pürg harituse poole, poisid sageli piirduvad kõrge hõlppalga laskmisega läbi ainevahetuse.

Eesti meeste hariduslik mahajäämus on Euroopas üks suuremaid. Kas koolis arvestatakse soolisi eripärasid? Ei.

Ehkki doktor Noormann soovitas juba paarkümmend aastat tagasi pöörduda võsukeste poole kui poiste ja tüdrukute, mitte umbsooliste laste poole, on ühed lapsed kõik. Ja koolis on need lapsed reeglina tüdrukud: Eesti kool on tubli tüdruku nägu - nii nagu ka õpetaja on üldjuhul naine - ja õpilase roll on olla feminiinne, kuulata ja rääkida vaid siis kui küsitakse ning kanda nurisemata nii suurt õppekoormust kui rasket koolikotti. Ja mitte arutleda, kas paadis on aerud ja mis mootor tal on.

Seotud lood:

On teada tõde ja paratamatu fakt, et poisid taluvad rutiini ja pideva motivatsioonita kohusetundlikku tublidust halvemini kui tüdrukud ning küpsevad aeglasemalt. Poisse ei pühitse koolis ja hariduspõllul peremeesteks ka nõudlik tädide armee – poisid põgenevad, sest satuvad sageli uudishimulikena juba algklassides õpetaja silmis n-ö musta nimekirja. Tüdrukud on enamasti "lihtsamalt käsitletavad" - tahavad õpetajale ja emale-isale meeldida, nende enesekontroll on arenenum, seetõttu näivad nad tublimad. Iseasi mis see tegelik eluline tublidus ikkagi on.

7. klassis saavad tüdrukutest neiud, poisid aga on endiselt rüblikud. Mitte ainult füüsise poolest, ka sotsiaalselt. Õpetajad, need "julmad klassitoa amatsoonid", ei taha enamasti looduse poolt paika pandud arenguerinevusega arvestada - tüdrukuid tuuakse eeskujuks, poisse hurjutatakse. Kuna mehed on õrnad ja vajavad väga tunnustust, siis see maast-madalast lammutamine annab hoobi poiste eneseväärikusele. Miks juhtub sageli, et ka need poisid, kes 5. klassini käisid rõõmuga koolis, ei taha äkki enam meelsasti kooli minna, nad tunnevad end seal põlatute-materdatutena.

Kas meie, täiskasvanud, kogu oma kohusetunde ja tahtejõu juures tahame tegelikult tööle minna, kui tunneme tööl ennast alaväärsena? Miks me arvame, et meie lastega on teisiti? Poisid on tänu hormoonidele julgemad vastuhakkajad ja katsetajad, tüdrukud seevastu võtavad kergemini omaks teadmise, et edu tuleb vaid siis, kui end intellektuaalsete võimetega tõestada.

Väljalangenud poisid mõjutavad iivet

Soolist lõhet hariduses aitaks tasakaalustada individuaalsem vastuvõtt kõrgkoolides. Kui formaalsete eksamitulemuste põhjal paistavad silma tüdrukud, siis vestlusel oleks võimalik hinnata ka teisi isikuomadusi. Akadeemiline test näitab võimekust seoste leidmisel ja erialakatsed näitaksid huvitatust aine sisulisel mõistmisel, mitte pelgalt pähetuupimise tublidust. Ikka kõik selleks, et noor ei õpiks sobimatut eriala ega jääks formaalse punktisüsteemi tulemusena kõrgharidussüsteemist sootuks välja.

Poiste väljalangemisest tekkiv sooline lõhe mõjutab Eesti elu tervikuna, kuna üleharitud naised ei leia kaasat, sest kui peale armastuse lahtumist peavad koos elama pooliku haridusega mees ja magistrist naine, kes on vaimse sisu poolest ebavõrdsed, siis ei tugine ka mehe kõrgema palga puhul nende kooselu ikkagi kindlatele alustele ja on osalejatele kurnav.

Kas suudab naine laste nimel aastast aastasse üle talve pidada heitunud meest, kes keskealisena enam lihastööd teha ei jaksa, alla käib ja kelle enesehinnangut toidab kuuluvus meessukku? Kes toasusside sahinal libistab õllekest ja üleliigseks osutunud päevi süümepiinadeta naise kulul õhtusse veedab, teda samal ajal maha surudes, et olukord teda suisa ei kohitseks? Veel leiavad rutiinsed ja nähtamatud ametid need leplikud naised üles, keda pole vaja hoida ja säästa, sest nad kannatavad laste toitmise nimel kõik välja.

Poiste haridusteelt väljalangevusel võivad pikemas perspektiivis olla sotsiaalselt traagilised tagajärjed. Ja on ka. Vägisi ei saa armsaks Jaan Egele ega Matilda Matile, sest vaja on midagi enamat - koju kõndivast rumalast rahakotist pole paarilist teatriskäikudeks ega ühiselt kuulatud kontsertide analüüsijat. Ei saa ju haritud naisele panna pahaks, kui ta otsib oma kaaslases rohkem mentaalset sisu, mida ei ole ega tule.

Nii jõuame põhjusi otsides tagasi kooli. Kui palju tuleb gümnaasiumist mõtlevaid inimesi? See, et enamikule meist on see omadus kaasa sündinud, ei tähenda, et tuupimisele rajatud kool seda eeldust edasi arendaks. Näiteks matemaatika on loogika aine. Palju aga on õpetajaid, kes suudavad seda ka sellisena õpetada? Loogika lonkab ja poisid lahkuvad. Iga lahkunu on aga tagasilöök inimkvaliteedis ja koorem riigieelarvele.

Poisid ei ole rumalamad, vaid teistsugused - sageli mittestandardselt mõtlevad – mis on loovuse ja leidurluse, avastuste ja uuenduste eeldus. See aga suretatakse mahukate aineprogrammidega ära. Kooli eesmärk ei saa olla vaid teadmiste protestimeelsesse pähe ajamine, vaid noorukist inimese võrsumise toetamine. Õppekavad on üles ehitatud kuivadele faktidele. Väikesed tüdrukud suudavad neid pähe õppida, poisid aga kahjuks mitte, sest ei taha ja nii on poiste murede üldnimetajaks hangunud stereotüübid.

Mida suuremad klassid, seda rohkem on võimalik haldus- ja personalikuludelt kokku hoida, tühja sellest, et süvenemist ja tegelemist vajavate kuttidega sel kombel jamada ei jõua. Aga kelle arvelt me seda raha kokku hoiame? Eelistuste küsimus.

Koolide eesmärk peab olema noortele soodsa edasiarenemise kliima loomine. Olid kunagi kartulikoored ja laulev revolutsioon, nüüd tuleb teha tegelike eelduste ja vajadustega arvestava hariduse revolutsioon. Poisid ja mehed kooli, formaalsus ja mõttetus koolist välja!